Lemmikuid Tretjakovist

Kolmapäeva õhtul jalutasime vanas Tretjakovi galeriis ja silmad läksid jälle kord särama uute avastuste üle. Ausalt, ma ei tea vene kunstist mitte midagi aga siiani neist, mis ma näinud olen, on mulle meeldinud Brüllov v. Briullov, Ivanov, Vasnetsov ja Borovikovski. Suursuguseid portreesid on saalid täis, üks uhkema raamiga kui teine, enamusi juba kuskilt teadsin, aga nimed muidugi meelde ei jää. Vene muuseumis Piiteris oli aasta tagasi rohkem aega jalutada ja valik oli ka parem, seega jätsin vanad tuttavad rahule ja keskendusingi neile maalidele, mis esmapilgul meeldisid ja mille autoreid ei tundnud.



Sedapuhku sain täieliku elamuse mulle senini täiesti tundmatult kunstnikult Arkhip Kuinjilt ja tema maalidest. Tegelikult muidugi vene kunstiloos kõvalt tegijalt, kes õppis Aivazovski juures ja pärast õpetas Roerichit ja teisigi hiljem väga kuulsaid. Elulugu on tal ka keeruline, mingil hetkel tõmbus ta avalikust elust tagasi ja näitas oma maale ainult kõige lähematele sõpradele. Hiljem siiski võttis vastu õppejõu koha ja inspireeris ja toetas tudengeid. Aga see esimene maal mida ma Tretjakovis nägin - "Pärast vihma" mõjus oma valguse ja sügavusega mulle nõnda, et süda hakkas värisema ja suu vajus lahti. Internetist leitud pildike muidugi ei ava seda kahjuks sugugi.

Mäletan kuidas mulle kinagi meeldisid tartu kunstniku Imat Suumanni öömaalid, Kuinji "Kuuvalgus Dnepri kohal" oli samuti täiesti erilise võluga maailmast.
Nesterovi "Vaikus," raske öelda, mis mõjus, aga selles maalis on lugu. See vist ongi mulle kõige tähtsam.

Jarošenko "Kõikjal on elu" jutustab valusa aga väga olulise loo.

Ja lõpetuseks meeldis Malyavin. Tema pea seina kattev Vortex/Keeris lõi sügise, vene hinge, naise väe ja rõõmu ja värvidega sellise optimistliku ja hea tunde, millega võib sügisele vastu minna küll.