Avan akna ja kummardun välja. Näkku lööb kuumus, tolm, leitsak ja lämbus
otsekui paistaks ööselgi päike. Lainetekohin, nagu oleks ma mere kaldal. Ei, need on Arbatil vuravad autod, mis tekitavad laineteheli otsekui metropoli südametukseid.
Tajun, et siin linnas ei saa kunagi üksi olla, sest hetkekski ei saabu vaikus.
Varahommikul kell pool kuus jäi metropol korraks vait. Hästi järsult. Katkesid kõik helid. Ärkasin ehmatusega ja olin hetkega värske ja reibas. Siis alles sain aru, et olin ise korraks vait jäänud. Uni lõppes, dialoog iseendaga lõppes, mõtted lõppesid. Olin korraks lasknud lahti kõigest. Jalutasin toas ringi ja ei julgenud minna vannituppa, sest oleks seal kohanud peeglit ja võibolla avastanud midagi... mida ei tahtnud tol hetkel teada. Hetke, kuhu ei soovinud naasta. Avasin taas akna. Metropol tuksles edasi. Tasased hoovused paitasid põske. Päike hakkas tõusma ja vastasmaja katusele ilmusid hommikumantlites mees ja naine hommikukohvi nautima. Nende olemus rääkis nii palju armastusest teineteise vastu ja oli tunda kuidas nad naudivad seda kesklinna õndsat hetke, kui metropol pole veel pärisel ärganud, aga juba tasakesi tuksub. Oleks hea meelega hüüdnud üle tänava: я люблю вас! Доброе утро! aga panin akna tasakesi kinni. Metropol hakkas ärkama. Lainetekohin valjenes ja ometi olin siin ikkagi täiesti üksi. Tagasi metropoli mere ääres, omaenese sisedialoogis, kontrollitud narruses. Tore, et nüüd hakkas vihma sadama, sest päike ja kuu on need, mida me saame samal maakeral sõpradega samamoodi jagada. Vihm ühendab meid nendega, keda enam ei ole. Hea on lihtsalt teada, et sõbrad on vähemalt samal maapallil ja võivad sama kuud vaadata. Ja neis hetkedes oleme tegelikult koos, olgugi et kaugel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar