Tolstoi ja pargid

September on alles poole peal aga juba on tunne, et terve igavik on mööda läinud kui viimati kodus sai käidud. Iga kord uksest sisse astudes ootan vana harjumusega et Kutsu vastu tuleks ja mu kõhu peal nurru lööks, igal õhtul tuleb korra meelde, et peaks kassile süüa andma... Ei tea kas Kutsul ka mingid minuga seotud harjumused välja löövad?

Kuidas see Pavlovi refleks oligi, et Pavlovil on selline refleks, et kui koer kella tiristab, siis ta toob koerale süüa?

Eelmisel kolmapäeval käisin Jasnaja Poljanas Lev Tolstoi majamuuseumis ühte teatrietendust vaatamas. See on Moskvast umbes 200 km kaugusel imeilusas kohas asuv maamõis kõikvõimalike kõrvalhoonete ja kena mõisahoonega. Lisaks heinamaad ja väidetavalt mitukümmend hektarit õunaaedasid. Muuseum toimib nagu mõis siiani, peetakse hobuseid, tehakse heina, ainult peremehi ei ole kohal. Muuseumi direktor on kauge Tolstoide järglane muidugi.
Etendus "Ja pimeduses tõuseb valgus" oli värskes õhus muuseumi õuel, üks Tolstoi lõpetamata näidendeid, autobiograafiline. Täitsa huvitav oli ja paar mulle meeldinud näitlejat tegid oma rollid hästi, lavastus ei olnud midagi erilist, aga olid mõned helged kohad. Muud tegijad mingis osas maailma üpris tuntud, näiteks saksa lavastaja Volker Schlöndorff, kes Plekktrummi filmi eest kunagi Oscari sai, peaosa mänginud Hans Michael Rehberg, kes mängis Schindleri nimekirjas jt. Igatahes oli etendus saksa keeles ja subtiitrid jooksid mööda lavaserva. Aga kuna etendus algas päikeseloojangus ja lõpes pimeduses, taamal tallides hirnusid hobused ja paar muusikut tegid väga head taustamuusikat tšello ja akordioniga. Lihtne, aga mõjus hästi.

Nädalavahetusel Moskvas on alati suured dilemmad- kas minna lähedale või kaugele. Kummatigi on mul esmakordselt tekkinud tunne, et Moskvas on võimalik rohelust nautida. Sõitsime väikese seltsiga Tsaritsinõsse, kunagisse hiilgavasse parki. 2006-2007 ehitati sealne loss varemetest üles. Pargi territoorium on hiiglaslik ja silmailu oli nii palju, et ainult õhkasime.

Rohelus, 32 pruutpaari igas asendis pildistamas, vahukooretordid seljas, ja muidugi korralikult korda tehtud loss, mis sobib igati kontserditeks, stiilseteks õhtuteks jne.

Hiiglaslik kompleks, nagu Windsori loss, kuigi viimast ei ole ma oma silmaga näinud. Ja purskkaevud, mis õhtuti värvimuusikas tantsivad. Imeline.
Jätkasime matka Tsaritsinõ meelaadal, kus ma järjekordselt mett ostes laostusin, kaks hektarit meemüüjaid, igaühel omad erilised meevalikud. Usun, et sellel laadal mis kestab pea kaks kuud limpsitakse paljalt maitsmisega iga päev ära ligi tonn mett.

Kuna sellest kõigest oli suu nii magus, siis läksime jalutama veel paar peatust kesklinna poole Kolomenskoje õunaaedadesse, kus tsaariaegsed õunaaiad. Enamus õunu oli loomulikult juba moskvalaste õunakookidesse läinud, ent pärast mitut puude otsa ronimist ja hädavaevu sajaaastaseid sitkeid puid raputades saime igaüks ühe õunakese.

Ja seejärel väike laevasõit Moskva jõel, mis päikeseloojangus meeled maha rahustas ja pani ootama uut kaunist laupäeva.