Toržokis

Teekond Toržokki kulges viperusteta, Tveri jaamas leidsime mehe, kes meid 1000 rubla eest oli nõus ära viima, poolteist tundi loksumist bussis asendus mugava autosõiduga tõsise Tveri mehega, kes ei kiirustanud, tegi soovi korral vajalikke ostupeatusi ja sõidutas meid otse Toržoki kesklinna alla tunni ajaga. Toržokis leidsime kohe üles ainsa ja pea inimtühja restorani hotelli Tvertsa teisel korrusel. Koristaja teatas meile uksel rõõmsalt: "Teil vedas. Täna on avatud." Saame kolme peale igaüks kolm käiku kokku 1000 rubla eest. (100krooni nägu) Moskvas saab restos selle eest üks inimene prae ja õlle. Toržok on Tvertsa jõe äärne vana kaupmeeste linn, mis esmakordselt mainit 1015. Vanem kui Tallinn. Asustust on sealt leitud juba

veelgi varasemast ajast. Kultuurikiht on vägev, mh on leitud sealt Venemaa parim kasetohuürikute kogu. Kirjad vanavene keeles kasetohul. Need ürikud on kohalikus etnograafiamuuseumi ekspositsioonis kenasti ka esil. Väga rohelises ja madaltihedas Toržokis, ükskõik kuhu suunas ka ei vaataks, kõrguvad kirikutornid. Ligi kolmkümmend torni, neist viis tegutsevad taas kirikuna. Kloostrid, vaikselt taas ellu ärkamas. Jalutasime linna peal ja külastasime ka mõnda kirikut. Pühapäevase Troitsa püha eel olid kirikud kaunistatud kaskede ja muru ja sirelivaipadega. Kloostri oli Vene Õigeusu kirik tagasi saanud 2005. Eks need omandivaidlused kestavad veel pikka aega. Sanatooriumid ja traktoribaasid kolivad tasapisi kirikutest välja, 50. aasta rüüstamistöö tulemusel ei ole kirikute vanast sisustusest pea midagi alles. Nelja aastaga oli klooster enam- vähem toimima hakanud, mõned nurgakesed olid korda tehtud. Ilus. Päris mitu kirikut selles linnas olid üpris kuulsa Tveri kubermangu arhitekti Lvovi kujundatud.

Linnas tegutseb unikaalne kuldtikandite meistrite vabrik. Meie stiiliga need kotikesed ja muud pudinad eriti ei sobinud, aga kena oli ikkagi. Käsitöö on hinnas, Tveris maksid samad kotikesed ja kindad kolm-neli korda rohkem.

Tagasiteel leidsime aseri autojuhi, kes oli valmis meid 800 rubla eest tagasi Tveri viima (ja kolme tuhande eest ka Moskvasse kui vaja, Moskvast Toržokki autoga oleks maksnud 8tuhat rutsi) . Põikasime tee peal läbi ka 6 km Toržokist asuvast Mitino vabaõhumuuseumist, kus on vapustavalt hästi säilinud vene puitehitised. Värskelt niidetud heina lõhn, vanad tsässonad ja kirikud ning armutud sääsed tasaselt laiuvatel jõepervedel, kus laisalt jões jalutavad kalastajad, tõid paadunud moskvalannade hinged korraks maalähedale. Oleks ehk tahtnud heinas veidi püherdada ja päikese käes lihtsalt olla aga aeg sundis tagant. Rong Moskvasse ootas siiski Tveris.

Tervitasime Mitinost lahkudes ka üle silla pruuti kandvat peigmeest. Mõtlesin veel, et neil veab, et komme pruut üle silla tassida, mitte Munamäele üles kanda. Pruutpaarid võisid Mitinos autoga ringi sõita. Ilma pulmadeta olevused pidid 30 rubla maksma ja jala territooriumi läbi jooksma. Sportlik laupäev. Pilte kõrval lingil Rahetuule fotod.

Aseri autojuht seletas meile pikalt - laialt kohalikku olukorda ja avaldas korduvalt imestust, et keegi endisest sõjaväelasest linnapead pole maha tapnud. Kord on käest ära, iga hull teeb mis tahab, teed on auklikud, nagu kuumaastik. Lisaks sellele oli linnas mitu suurt ja väga korralikku linnaosatäit elamuid, mis kuulusid kohaliku masinatehase omanikule, kes neid ei üüri kellelegi välja, sest ta on "natukene ohoo" peast. Seisavad bangalod täitsa tühjalt juba kümme aastat. Omanikul läänes ropult raha ja keegi ei tea, mille või kelle jaoks ta neid hoiab. Igatahes paistab, et linnakeses intriige jätkub. ("Oleks meil Kaukaasias, oleks ta ammu maha löödud.")

Armas oli see kolkakant, tõepoolest. Ilmaga ka vedas.