teisipäev, 9. juuni 2009

Eesti keel Vene teatris

Valeri Sarkisov on projektiteatris "Milennium" lavastanud Andrei Anisimovi näidendi "Ураган для одуванчика", ehk maakeeli võiks see labaselt kõlada nagu "marutuul võilillele".Üldiselt suhteliselt raskesti tõlgitav pealkiri.  Igatahes on tegu näidendiga, mis räägib eestlaste-venelaste omavahelistest müütidest väikese kriminaalse intriigi taustal. Kõrvalliinidena veel mammona, kriis, rikkad vanatädid Euroopast ja eraelu võimalikkusest koos nendega. Aga suhteliselt tühiste kõrvalliinidena õnneks. Tekst on väga mahlakas ja võtab läbi kõik tüüpilised naljad ja käibetõed mida eesti-vene kogukond vastastikku üksteisest paha tujuga oskavad välja mõelda. Vene näitlejad suutsid esietendusel täiesti arusaadavalt eesti keelt rääkida, olgugi, et pisut kentsakate rõhkudega. Ja ka nende vene keel oli aeg-ajalt pribaltiiski (ehk Baltikumi) aktsenti matkiv, ent kohati unustasid nad selle muidugi ka ära ja vuristasid soravas vene keeles.

Autor Anisimov on kirjutanud mitu raamatut ja ka raamatu "Lähedased" (Близнецы), mille järgi on vändatud üpris menukas 16-osaline telesari. Moskvalane Anisimov elab ja töötab juba mitu aastat Eestis.

Sarkisov oli algselt kutsunud näidendisse ka eesti näitleja, aga kuuldavasti sai korvi. (huvitav küll keda ta kutsus?)  Mingis ettevalmistusfaasis oli neil ka mõte, et vahet pole, võtame Juozas Budraitise, kes on siinne Leedu kultuuriatašee, staažikas filminäitleja, las  osaleb näidendis ja las räägivad kõik leedu või läti aktsendiga... Aga siis poolteist-kaks nädalat enne esietendust jäid nad siiski selle juurde, et harjutavad siiski natuke eesti keelt. Eestikeelset teksti oli alles jäänud ca 3 lehekülge ja õppisid nad tõesti innuga meie kultuurinõuniku juhendamisel. 

Mõnusalt humoorikas tekst andis võimaluse naerda nii eesti kui vene stereotüüpide üle. Näitlejad olid ilmselt tuntud, sest juba nende lavaletulekust piisas, et rahvast naerma ajada. Pühapäevaõhtuselt lõõgastav teatriskäik igatahes.

Natuke paneb mõtlema asjaolu, et näidendiprojekti rahastas fond "Russo-Balt" ja seda kavatsetakse kõigis Balti riikides ka peatselt näitama hakata ja näidendi lavastamise taustal vähemuste ja põlisrahvaste suhteid kaaluma. Jääb küsimuseks õhku, kas tegu on järjekordse väga osava propagandanõksuga, mille ümber ehitatakse uus väike vene vähemuse kaitsemüür, seminarid, ümarlauad, jututoad, pressiteated ja furoor? 
Sama fond rahastab muide ka Radajas augustis toimuvat "Perede kokkutulek" festivali, kus Vene poole ja Eesti poole setod kokku saavad  ja ilmselt on toetusprojekte veelgi mitmel pool Baltikumis. 

Ma ei löö ilmselt palli väga kõrgelt üle värava, kui arvan, et ka selle näidendi puhul on tegu on järjekordse Vene kaasmaalaste toetamise nn "pehme diplomaatia" projektiga, mille raha tuleb otse Kremlist. Ja kuidagi on see seotud ka katsega luua Balti vene teatrite assotsiatsiooni, et Kremlist projektidele kergem raha taotleda oleks. Seda assotsiatsiooni pole vist veel siiski sündinud, sest ilmselt kaotaks Kremli häälega laulmise eest Vene Draamateater kultuuriministeeriumi toetuse, mis siiski garanteerib teatri olemasolu ja palgafondi. 
Aga ma olen vist juba olemuselt selline "foobik" et ei suuda võtta asju lihtsalt sellistena ngau nad on. Lihtsalt komöödiatena. "Vahel on sigar lihtsalt sigar," ütles Freud.

Aa, ja tore asi ka- Millenniumi teater küsis meilt etenduse jaoks mingisugust eesti laulu. Keevitasin mina siis igasugu stiilinäidetega plaadikese, natuke Veskit ja Mägi ja Kosmikuid ja folki ja jazzi ja mida kõike veel. Lõpuaplausiks tulid näitlejad lavale äsja langevarjuga alla hüpanud Kihnu Virve laulu  "Meri on, meri jääb, meri olema peab... jne", Kukerpillide esituses ja terve saal plaksutas valsitaktis kaasa. Ja ütleme nii, et sellest valikust, mis seal plaadi peal, läks see lugu näidendi sisuga 100 protsenti kokku. Ei teadnud ma ju plaati keevitades isegi mitte näidendi pealkirja.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar