Reede õhtu möödus Helikon Operas Boriss Godunovi ooperiga. Neile, kes ei tea, siis Helikonis tegutseb kunstilise juhina Dmitri Bertman, sama mees, kes lavastas Eestis ka E-S Tüüri Wallenbergi. Väga sümpaatne ja armas inimene. Ja sama ooperiteater tuleb kahe etendusega ka augustis Birgitta festivalile. Helikoni peamaja saatkonna lähedal Bolšaja Nikitskaja uulitsas on juba mitu aastat remondis, seetõttu mängivad nad kõiki etendusi Uuel Arbatil, ilmselt vanas kinosaalis. Raske on ilmselt ette kujutada kuidas saab kinosaalis ooperit lavastada aga tõesti, Bertmani puhul ei ole lava suurus oluline. Üldmulje on isegi võimsam kui Bolšoi teatris Godunovil, olgugi et sealne klassikaline kostüümidraama on loomulikult ka väga hea. Bertman loob väikeste vahendite ja emotsionaalsete ja näitlevate ooperilauljatega väga võimsa pildi. Igal pisemalgi koorilauljal on detailideni läbimõeldud liigutused, iga inimene laval täidab suurepäraselt oma rolli. Ja laulavad nad sindrid ikka nii hästi. Bertmani teater on muidugi eriliselt liikuv ja hiilgab ka näitlejaannete poolest. Selles suhtes ei kannata Bolšoi BG tõesti võrdlust välja. Enamus aariaid esitatakse sealklassikaliselt (mis muidugi ongi selle teatri stiil, kuigi kõnelen siin ainult sellest Mussorgski ooperist, sest kõik etendused ei ole vennad) käed laiali saali poole kolmes erinevas asendis- lava keskel, vasakul või paremal servas. Bertmani trupp laulab ka pea alaspidi, nuttes, naerdes, joostes, tantsides. Võimas. Trupp on muidugi päris suure osa aastast välismaal etendusi andmas, sest jõuad sa kogu aeg tikutoosis etendusi teha. Bertmani tükke tahaks hirmsasti veel näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar