Käisin 2.juunil Moskva Muusikamajas kuulamas Aasia etnorocki festivali. Kontsert kestis neli tundi ja pakkus tõelisi pärle. Esinesid parimad ansamblid Tuvast, Kalmõkkiast, Burjaatiast, Indiast olid tulnud tiibeti mungad oma rituaalide ja trummidega, paar Aasiast pärit moosekanti, kes enam kodukanti ei jõua tänu tihedale kontserttegevusele välismaal ja veel mitu hää kõriga ja huvitava häälega üksikesinejat, kokku oli laval 12 ansamblit jutti. Igaühel kolm-neli lugu, sõltuvalt kaliibrist. Kõige parema mulje jättis tuva ansambel Monguši juhendamisel. Ei teinud nad hirmsaste jazzi ega rocki vaid ajasid oma asja, silmad särasid ja selg oli sirge. Väärikas esitus. Need kes välismaa elu rohkem olid nuusutanud olid oma laulud läänepäraste aranžeeringutega lihtsalt ära rikkunud. Osadel päästis vaid see, et hääled olid väga head. Sain vägeva vaimse laksu, tiibetlased olid omas elemendis ja rituaalidega ka väga puhastavad.
Mõnus oli see, et kalmõkkidel on buda ja tiibeti munkadega väga tihe läbikäimine. Kalmõki budistide esindaja (kuidas teda ka ei kutsuta- usumees ta oli) aga ei osanud üldse vene keelt. Kuna budismi taastamine Kalmõkkias on keerulisem, sest Stalini ajal löödi kõik budistlikud liidrid maha, järjepidevust ei ole, siis käivad noored koolitumas peamiselt välismaal ja vene keelt ei jõuagi õppida. Ehk pole neil seda ka vaja. Kontserdilt tagasiteel üritasin kah tunnelites, metroos ja tänavatel üksi jäädes khöömei häälega kurgulaulu joriseda aga tekkis hirm, et viimati viib hullumajaauto mu ära kui suurest vaimustusest kõvemat häält tegema hakkan.
Jaapan ei ole tõesti kaugel, vähemalt Moskvast mitte. Viimase kuulujutu järgi saab edasi-tagasi pileteid siin 4500 krooniga...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar