erimissioonil

Eelmisel nädalal käisin ühepäevasel väljasõidul Andreapolis, et täpsemalt kokku leppida detailid, mis augustis Išutino eestlaste surnuaias toimuma hakkab. Pisut olen seda ka varem kajastanud. Sedapuhku oli kindel plaan kalmistu ka oma silmaga üle vaadata, et oleks täiesti selge, millega on tegu ja mida meil on oodata. Volodja Makarov oli koos oma poegade ja sugulastega metsiku töö ära teinud, võtnud maha kõik võsa järve äärest, nii et kalmistult avanes järvele imekena vaade ja oli näha ka vastaskalda küla ja vene kirikut. 

Veendusin et parim maastikuauto on UAZ-buss. Läksime kahe bussiga puhuks kui üks peaks kinni jääma, labidad ja köied kaasas. Ja minu silmad tõesti ei uskunud, mida nad nägid, sest teed surnuaiani ei olnud ja kolm kilomeetrit käis sõit lihtsalt suvalises metsaaluses, mudaaugus, kust rattad välja ei paistnud ja üle selliste küngaste, et külmema närviga reisikaaslasel oli bussi korraliku kalde ajal põhjust mulle hüüda, et ärgu ma akent lahti tehku, muidu pudenen välja. Ma pole just eriline kiljuja tüüp, aga paar korda oli mõttes küll.  Aga see tõesti tasus ennast ära. Koht on seda väärt, et teha seal väärikas mälestustahvli avamine.