Lisaks sellele on seal Ishutino kandis metsa sees ka üks surnuaed, kus enamus eesti nimesid hauakividel. Seda surnuaeda on üks kohalik mees mitu aastat korrastanud ja nüüd on Eesti Muinsuskaitse seltsil plaan sinna kena mälestuskivi panna. See Makarov on jahimees ja rändab palju ümberkaudsetes metsades. Ja tema naine teeb tema toodud põdralihast lihtsalt võrratuid kotlette. Igatahes sai Andreapoli kandis külas käies väga palju süüa ja Toropetsi jõudmise ajaks oli magu välja veninud. Kuna Andreapoli majutus ei kannata kriitikat, siis läksime ööseks Toropetsi. Seal on paar korralikku hotelli, kahekohaline tuba Kriviteksi hotellis maksis u 1500 rubla. st. keskmiselt 250 eeku nägu. Täiesti elatav ja üleni puust mööbliga koht. Toropetsis külastasime ka linnavalitsust, marssides lihtsalt uksest sisse ja vastuvõttu nõudes. Härra oli ebameeldiv ja ebaviisakas, ei tahtnud aidata eriti. Toropets oli täiesti eriline selle poolest, et peale lendurite monumendi ei olnud seal ühtki maja mis oleks peale 60ndaid ehitatud. Küll aga oli päris mitu vana tsaariaegset ja nõukaaegset kenasti korda tehtud. Aga mitmed kirikud oli tellingutes ja pea needki siis korda ei saa.
Linnas elab umbes 10tuhat elanikku. Kunagi elas seal eestlasi ka päris palju. Igatahes oli linnas 19 saj alguses neljast fotograafist vähemalt kaks eestlased ja kohalikus fotomuuseumis oli hunnik nende fotosid ka. Ja seal oli 14 õigeusu kiriku kõrval ka luteri kirik ja kogudus, mis tegelikult on Venemaal üsna haruldane. Sellest kirikust on nüüdseks saanud spordisaal ja seal teevad väikesed toropetsud kükke ja painutusi. Altari asemel on silt- kiiremini, kõrgemini, kaugemale. Igatahes väitis see ebaviisakas linnapea, et nad tõmbavad selle kiriku üldse maha ja ehitavad sinna spordikompleksi. Hmm, iga normaalne Edinoross ehitaks kõigepealt uue linnavalitsuse, seegi oli kokku kukkumas. Nii et äkki õnnestub siiski see kirik säilitada, kuigi torni seal peal enam pole ja paigaldada ka sinna mälestustahvel Toropetsi üles ehitanud eestlastele või siis sellele kirikule. Ja mine tea, mis ürikud võivad seinte ja põrandate seest välja tulla, mis repressioonide ajal ära peideti. Eks näis.
Naljakas oli ka Toropetsis täiesti juhuslik kohtumine kahe Jõhvist pärit vene noorega, kes kuuldes eesti keelt tulid eesti keeles meilt küsima, kas meil juhtumisi EMT moblad pole, sest neil oli vaja aktiveerida levialasse pääs. Olid teel vanaisa kodupaika Andreapoli lähedal. Uskumatult pisike maailm. Ei tohi kusagil tänaval kõvahäälselt omas keeles laiata. Ikka on mõni "nuhk" sul sabas.
Käisin ka kohaliku lehe toimetuses, peatoimetaja Ljudmila käest sain kingiks kena luulekogu. Tema abi võib veel pisut vaja minna kui vaja tahvlite panemisele pisut reklaami teha. See on regiooni ainus leht "Moi-krai", muid meediaväljaandeid seal ei ole.
Ja pärast siis muudkui einestasime sööklas ja kohvikus ja puhvetis, sest magu oli nii välja veninud Andreapoli kodude hõrgutistest. Hinnad olid Moskvaga võrreldes ikka olematud. Sööklas oli kõige kallim toit 36 rubla maksev böfstroogonov...
Aga ka restoranis sõime kaheksakesi mitu käiku igaüks koos magustoidu ja jookidega ja arve oli ikkagi mingi 1800. Moskvas saavad kaks inimest selle eest prae ja õlle. Maitsev oli ka, mõnusalt kodune. Panin tähele, et eriti hästi osatakse teha "kasukaid", mis on kihiline rosolje.
Ja siis veel laupäevane saanisõit Zaretchjes sinna otsa, vene küla ja saun ja rikkalik köök. Ja puutare, mis hingas, nii et uni ja puhkus oli magus.Ja hobused nii armsad. Oleks võinud ratsutama ka minna, aga kartsin, et hobune läheb pooleks või ma pudenen traavi ajal seljast maha. Nojah.
Lähedalasuva linnakese Noginski turult sain korralikku värsket lambaliha, millest sai fantastilisi karreetükke ja suppi. Igatahes olen suutnud taljet hoida. :)
Ja Noginskis küsis üks mees meilt kas te tüdrukud olete Tšeboskarõst, et selline aktsent. Kutsus kaasa lõbutsema. Peaks minema vaatama, mis koht see on kust sellise aktsediga tüdrukud tulevad. Tšeboksarõ- ilus kohanimi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar