Täna tuli postiga Viro.nyt. Imearmas lugemine. Eriti meeldis see lehekülg, kus kirjas, mis kõik vabariigi aastapäeval Soomes toimub. Igaaastane hullumaja, kahenädalane trall, kümneid pidulikke koosolekuid üle maa ja palju Eesti sõpru. TJ kurtis, et Soomes ei tähistatud Soome 90.aastapäeva ka nii vinge kultuuriprogrammiga kui Eesti oma. Hea kuulda!
Siin Moskvas on kontrast suur, pole kuhugile minna teatama, et EV on suureks kasvanud.
Vaikus.
Keegi ei tunne huvi, mis elu me elame, millised on me seisukohad ELis või kuidas oleme korda sättinud oma turvalisuspoliitika. Rääkimata sellest, et ajalehes võtaks keegi teatada, et EV on 90. saanud. Väike töövõiduke ehk ilmub veel sel nädalal Moscow Timesis. Aga üldiselt läheb selliste asjade organiseerimiseks nii palju energiat, ja lõpptulemus on alati peapeale pööratud. Nagu näiteks ilmus Regnumis uudis, et Eesti levitab venevastaseid Soome-Ugri brošüüre aga ise on assimileerinud setud. Meie mõistes adekvaatne ja objektiivne trükis, aga siinsele meediale punane rätik. Vasta neile või ära vasta, ikka võidakse se sõnu sinu vastu kasutada.
Täna kuulasin Glasnosti organisatsiooni esindaja ettekannet sõnavabadusest Venemaal. Siin on sõnavabadus ka sellest kinni, kas Russkaja potšta võtab ajalehe laialikandmise vaevaks või mitte. Kusjuures hind mis makstakse tiraaži laialikandeks on kordi suurem kui lehe tootmine.
Siis võib ainult mõelda, et ka Vene post on osa suurest väga keerukast tsensuuriaparaadist. Venemaal on 4 enam vähem sõltumatut meediakanalit. Nende hulgas ei ole ükski telekanal. Kõigil on eraldi telefoniliinid Kremlisse õigete uudiste saamiseks. Ainuke vaba sõna tuleb niiöelda näitamise pärast tehtud ühest REN TV saatest. Ma ei mäleta mis selle nimi on praegu. Siis on veel raadio Echo Moskvy, Novye Izvestija, Novaja Gazeta, ajakiri New Times, osaliselt ka Kommersant ja mingil määral vaba on ka Vedomosti. Need kaks viimast on majanduslehed, ja pooleldi vabad, niiet ei lähe arvesse. Kui me vaatame tiraaže ja võrdleme rahvaarvuga, siis tähendab, et ajalehed on Venemaal täiesti hääbuv meediakanal. Internet? Selle kasutajaid on väga vähe ja needki vaid linnades. Väga nukker on see pilt, väga nukker. Aga kui vähegi viitsite lugege netist New Timesi, see on tõesti huvitav ajakiri. Selle eelmine peatoimetaja sai kinga, sest ta polnud piisavalt radikaalne :) Kõiki artikleid pole netis, aga ikkagi huvitav.
Ons meil Venemaaga uus külm sõda, nagu kirjutab Lucas või hoopis uus külm rahu? Raske on jääda külmaks, kui kuuendik maailmast teeb demokraatiast suveräänse demokraatia, kaotab sõnavabaduse ja president nimetab järglase, kelle rahvas automaatselt valib. Minu meelest on see õudne. Võiks avada kihlveokontori, mitu protsenti saab uus president hääli.
Aga mis siin veel vabariigi aastapäeva puhul toimub-
- Moskvas on märtsis on tulemas väike kontsert sel puhul Novaya Operas ja Piiteris on jumalateenistus pühapäeval. Sinna kavatsen minna. Natuke euroopalikumat õhku kulub ära. Samas saab näha ilmselt ka, mis toimub Piiteris armee aastapäeval.
Kuidagi on kõigi asjadega selline lugu, et tundub nagu teeks kõiki asju natuke põranda all. Inimestega suhtled, aga tundub, et natuke nad kõik kardavad...et kas on ikka hea eestlastega suhelda. Täna oli hästi südamlik jutuajamine lasteajakirja "Miša" toimetajatega. Kutsusin nad Eestisse uut lastekirjanduse keskust vaatama. See on ju üliarmas! Ja kindlasti annaks ka neile lastekirjanduse entusiastidele, kes viimati Eestis nõuka ajal käisid mõnusaid kontakte ja impulsse avaldada oma ajakirjas natukenegi eesti lastekirjandust. Aga noh jah, ametliku Venemaaga tekib harva kontakt. Igatahes, selle põrandaaluse elu kinnituseks ja mälestuseks vaatasin igaks juhuks taas üle Kusturica filmi "Underground"
Huh.
Mõtlesin ka kõigi kuuinimeste peale, kel silmad kuud vaadates igatsusest märjaks kisuvad. Õnneks on meil hoolimata vahemaadest üks ühine kollane kuu. Täna öösel vastuvõtult koju marssides ei raatsinud selle pärast õieti tuppa tullagi. Seisin keset Bolshaja Nikitskajat ja vahtisin kael imestusest õieli kuidas täiskuu laotas oma hõbedase valguse meie suhteliselt vähe valgustatud tänavale. Oli korraks kohe väga kodune tunne. Ununes metropol, ruttavad autod, hilised jalakäijad, kustuvad tuled akendes, töölt lahkuvad Majakovski teatri näitlejad... Olime ainult mina ja Kuu. Ja unistused. Ja igatsus.
Siin Moskvas on kontrast suur, pole kuhugile minna teatama, et EV on suureks kasvanud.
Vaikus.
Keegi ei tunne huvi, mis elu me elame, millised on me seisukohad ELis või kuidas oleme korda sättinud oma turvalisuspoliitika. Rääkimata sellest, et ajalehes võtaks keegi teatada, et EV on 90. saanud. Väike töövõiduke ehk ilmub veel sel nädalal Moscow Timesis. Aga üldiselt läheb selliste asjade organiseerimiseks nii palju energiat, ja lõpptulemus on alati peapeale pööratud. Nagu näiteks ilmus Regnumis uudis, et Eesti levitab venevastaseid Soome-Ugri brošüüre aga ise on assimileerinud setud. Meie mõistes adekvaatne ja objektiivne trükis, aga siinsele meediale punane rätik. Vasta neile või ära vasta, ikka võidakse se sõnu sinu vastu kasutada.
Täna kuulasin Glasnosti organisatsiooni esindaja ettekannet sõnavabadusest Venemaal. Siin on sõnavabadus ka sellest kinni, kas Russkaja potšta võtab ajalehe laialikandmise vaevaks või mitte. Kusjuures hind mis makstakse tiraaži laialikandeks on kordi suurem kui lehe tootmine.
Siis võib ainult mõelda, et ka Vene post on osa suurest väga keerukast tsensuuriaparaadist. Venemaal on 4 enam vähem sõltumatut meediakanalit. Nende hulgas ei ole ükski telekanal. Kõigil on eraldi telefoniliinid Kremlisse õigete uudiste saamiseks. Ainuke vaba sõna tuleb niiöelda näitamise pärast tehtud ühest REN TV saatest. Ma ei mäleta mis selle nimi on praegu. Siis on veel raadio Echo Moskvy, Novye Izvestija, Novaja Gazeta, ajakiri New Times, osaliselt ka Kommersant ja mingil määral vaba on ka Vedomosti. Need kaks viimast on majanduslehed, ja pooleldi vabad, niiet ei lähe arvesse. Kui me vaatame tiraaže ja võrdleme rahvaarvuga, siis tähendab, et ajalehed on Venemaal täiesti hääbuv meediakanal. Internet? Selle kasutajaid on väga vähe ja needki vaid linnades. Väga nukker on see pilt, väga nukker. Aga kui vähegi viitsite lugege netist New Timesi, see on tõesti huvitav ajakiri. Selle eelmine peatoimetaja sai kinga, sest ta polnud piisavalt radikaalne :) Kõiki artikleid pole netis, aga ikkagi huvitav.
Ons meil Venemaaga uus külm sõda, nagu kirjutab Lucas või hoopis uus külm rahu? Raske on jääda külmaks, kui kuuendik maailmast teeb demokraatiast suveräänse demokraatia, kaotab sõnavabaduse ja president nimetab järglase, kelle rahvas automaatselt valib. Minu meelest on see õudne. Võiks avada kihlveokontori, mitu protsenti saab uus president hääli.
Aga mis siin veel vabariigi aastapäeva puhul toimub-
- Moskvas on märtsis on tulemas väike kontsert sel puhul Novaya Operas ja Piiteris on jumalateenistus pühapäeval. Sinna kavatsen minna. Natuke euroopalikumat õhku kulub ära. Samas saab näha ilmselt ka, mis toimub Piiteris armee aastapäeval.
Kuidagi on kõigi asjadega selline lugu, et tundub nagu teeks kõiki asju natuke põranda all. Inimestega suhtled, aga tundub, et natuke nad kõik kardavad...et kas on ikka hea eestlastega suhelda. Täna oli hästi südamlik jutuajamine lasteajakirja "Miša" toimetajatega. Kutsusin nad Eestisse uut lastekirjanduse keskust vaatama. See on ju üliarmas! Ja kindlasti annaks ka neile lastekirjanduse entusiastidele, kes viimati Eestis nõuka ajal käisid mõnusaid kontakte ja impulsse avaldada oma ajakirjas natukenegi eesti lastekirjandust. Aga noh jah, ametliku Venemaaga tekib harva kontakt. Igatahes, selle põrandaaluse elu kinnituseks ja mälestuseks vaatasin igaks juhuks taas üle Kusturica filmi "Underground"
Huh.
Mõtlesin ka kõigi kuuinimeste peale, kel silmad kuud vaadates igatsusest märjaks kisuvad. Õnneks on meil hoolimata vahemaadest üks ühine kollane kuu. Täna öösel vastuvõtult koju marssides ei raatsinud selle pärast õieti tuppa tullagi. Seisin keset Bolshaja Nikitskajat ja vahtisin kael imestusest õieli kuidas täiskuu laotas oma hõbedase valguse meie suhteliselt vähe valgustatud tänavale. Oli korraks kohe väga kodune tunne. Ununes metropol, ruttavad autod, hilised jalakäijad, kustuvad tuled akendes, töölt lahkuvad Majakovski teatri näitlejad... Olime ainult mina ja Kuu. Ja unistused. Ja igatsus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar