Välku löi ja müristas kui Kati juures laupäeva hommikul silma lahti löin. Vihma kallas kui oavarrest vôi isegi nagu pangest. Samasugune vihm ja välk ootas eest Helsingis tagasisöites, kilomeeter mopeedisôitu tegi nii märjaks, et ka kingad tuli tühjaks kallata. Kass Laevakoer oli müristamisest ja vihmakrabinast nii ehmunud, et ründas meeltesegaduses köiki pörandal laiali olevaid esemeid- näiteks vobla, käterätti ja märga kiivrit. Löpuks ronis sülle ja otsis kaitset, sest ka talle tundus, et tegu on temast vägevama jöuga, mida ei saa seletada, saati siis veel ära hoida.
Regiöö möödus Tartu linnas väga rahulikult- oli laulmist ja pillimängu, iga regi püüti viimase silbini ära laulda. Kes vahepeal tukastas, ärkas varsti jälle ja laulis edasi.
Esmakordselt olime ôues täiesti ilma mikrofonide ja juhtmeteta, ja lindistuse järgi vôib öelda, et heli liikus väga hästi. See et me ise pisut ehk rabedad olime ei olnud isegi märgata. Aga samas, millal me viimati esinesime? Ikka oma aasta tagasi vist. Ja see lööskav päikesekuum kontserdi alguses, mis ajas ka keksimata hingeldama (katsuge te hingestatult vilepilli mängida, kui öhk ei liigu üldse) Pärast aga kadus päike ära ja ka laulmine läks kergemaks. Ja siis pärast kontserti taas otse laevalaele. Ja koju. Ja nüüd on ikkagi nii palju elamusi peas, et uni ei tule kuidagi. Homme hakkame küll hommikul kurgirattaid silmade alla sättima, et magamatuse mustad klouniröngad välja ei paistaks. Ja muidugi, kohe kui üles ärkame, hakkame taas regivärsis mötlema. Vôi laseme välja mône stiilse regiohke.
Regiöö möödus Tartu linnas väga rahulikult- oli laulmist ja pillimängu, iga regi püüti viimase silbini ära laulda. Kes vahepeal tukastas, ärkas varsti jälle ja laulis edasi.
Esmakordselt olime ôues täiesti ilma mikrofonide ja juhtmeteta, ja lindistuse järgi vôib öelda, et heli liikus väga hästi. See et me ise pisut ehk rabedad olime ei olnud isegi märgata. Aga samas, millal me viimati esinesime? Ikka oma aasta tagasi vist. Ja see lööskav päikesekuum kontserdi alguses, mis ajas ka keksimata hingeldama (katsuge te hingestatult vilepilli mängida, kui öhk ei liigu üldse) Pärast aga kadus päike ära ja ka laulmine läks kergemaks. Ja siis pärast kontserti taas otse laevalaele. Ja koju. Ja nüüd on ikkagi nii palju elamusi peas, et uni ei tule kuidagi. Homme hakkame küll hommikul kurgirattaid silmade alla sättima, et magamatuse mustad klouniröngad välja ei paistaks. Ja muidugi, kohe kui üles ärkame, hakkame taas regivärsis mötlema. Vôi laseme välja mône stiilse regiohke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar