Tik-tak. Mopeedi mootor teebki ju kahte takti, tiktak-tiktak. Nagu õmblusmasin. Ja ma seal kaksiraksi otsas. Tuksam ütles kord, et kui tema noorest peast võrriga sõitis, siis nägi see välja nagu kurat õmblusmasinal. Kujutan elavalt ette - juuksed püsti peas ja lenduri prillid ees. Tollal vist võrriga polnud kiivrit kah vaja. Oli ikka vaatepilt küll.
Mina näen ilmselt sama naljakas välja, sest alalõpmata mõni möödalipsav autojuht veab iroonilis-jahmatusliku grimassi palgele - näeh, hoopis vanamoor kuramus võrriga sõidu ära õppind. Polegi mingi arutu jõnglane kellest võiks üle sõita.
Siis alati mõtlen, et noh naerge pealegi kui see teile head tuju teeb- ma olen järgmisel ristmikul teist ikka sama kaugel ja saate veel naerda.
Sadamas kah mingid onud hirnusid- näe mis lollakas sõidab mopeediga. Ma ei öelnud midagi- aga mõtlesin- näh jah, see lollakas on viie minuti pärast kodus, aga täitsamehed kõnnivad veel pool tundi kesklinna. Naerge ometi kui see teile rõõmu teeb.
Samas on ta täiesti mõnus liikumisvahend. Nädalavahetus koduses Eestis sujus nigu lepse reega. Siuh - oli linna ühest otsast teise sõidetud ja oi-oi kui palju imelikke asju ära nähtud. Tallinna tänavad on ikka jubedas seisus- ma ei suuda aru saada, kuidas meie riik endale julgeb nii auklikke teid lubada. Autoga sõites vast nii hull ei tundu, ent kui iga terava servaga sakk ja auk oma tagumikulihasega läbi elada, siis päeva lõpuks hakkab tuju ära minema ja teisel päeval tuju ei tule üldse...
Aga olulisem oli ikkagi et sai palju liigutud. 48 tunniga peaaegu 350 kilomeetrit. Sellega oleks juba Pirrupuusaarde välja sõitnud. Ma vist teen seda kah suvel. Saaks ka seal ümbruses palju põnevat avastada.
Kuigi jah sellist luust läbilõikavat põhjatuult koos päikese soojade paitustega ei oleks osanud oodata. Tahaks ju ikka mai lõpus tunda, et tegelikult ongi juba suur suvi käes. Seda suve esimest päris oma lõket andis oodata. Kogu külma talve läbi. Ja tuli oli meiega tõesti lahke - täiesti märg lõke süttis ühest tikust ja soojendas mitu head tundi. Ja mõlemad suvilaputkad püsisid parajalt soojad ja üleüldse kaks päeva tundus nädalana. Niipalju juhtus ja tegelikult ei juhtunudki. Lihtsalt oli hästi lihtne ja tavaline olla.
Laia seelikuga on lahe võrriga sõita- need kes on harjunud kümne sendi kauguselt mööda sõitma, nägid kah kaugelt ära, et seelik lehvib- eit roolis - järelikult ettearvamatu! Ja tegid suuremad möödasõidu kaared ja see oli hea, tundus palju turvalisem. Aga tuule mõttes tuleb mõelda ikkagi nahkpükstele. Kirp aknast välja, nahkpüksid jalga.
Siis olen nagu üks memm muruniidukil.
Mina näen ilmselt sama naljakas välja, sest alalõpmata mõni möödalipsav autojuht veab iroonilis-jahmatusliku grimassi palgele - näeh, hoopis vanamoor kuramus võrriga sõidu ära õppind. Polegi mingi arutu jõnglane kellest võiks üle sõita.
Siis alati mõtlen, et noh naerge pealegi kui see teile head tuju teeb- ma olen järgmisel ristmikul teist ikka sama kaugel ja saate veel naerda.
Sadamas kah mingid onud hirnusid- näe mis lollakas sõidab mopeediga. Ma ei öelnud midagi- aga mõtlesin- näh jah, see lollakas on viie minuti pärast kodus, aga täitsamehed kõnnivad veel pool tundi kesklinna. Naerge ometi kui see teile rõõmu teeb.
Samas on ta täiesti mõnus liikumisvahend. Nädalavahetus koduses Eestis sujus nigu lepse reega. Siuh - oli linna ühest otsast teise sõidetud ja oi-oi kui palju imelikke asju ära nähtud. Tallinna tänavad on ikka jubedas seisus- ma ei suuda aru saada, kuidas meie riik endale julgeb nii auklikke teid lubada. Autoga sõites vast nii hull ei tundu, ent kui iga terava servaga sakk ja auk oma tagumikulihasega läbi elada, siis päeva lõpuks hakkab tuju ära minema ja teisel päeval tuju ei tule üldse...
Aga olulisem oli ikkagi et sai palju liigutud. 48 tunniga peaaegu 350 kilomeetrit. Sellega oleks juba Pirrupuusaarde välja sõitnud. Ma vist teen seda kah suvel. Saaks ka seal ümbruses palju põnevat avastada.
Kuigi jah sellist luust läbilõikavat põhjatuult koos päikese soojade paitustega ei oleks osanud oodata. Tahaks ju ikka mai lõpus tunda, et tegelikult ongi juba suur suvi käes. Seda suve esimest päris oma lõket andis oodata. Kogu külma talve läbi. Ja tuli oli meiega tõesti lahke - täiesti märg lõke süttis ühest tikust ja soojendas mitu head tundi. Ja mõlemad suvilaputkad püsisid parajalt soojad ja üleüldse kaks päeva tundus nädalana. Niipalju juhtus ja tegelikult ei juhtunudki. Lihtsalt oli hästi lihtne ja tavaline olla.
Laia seelikuga on lahe võrriga sõita- need kes on harjunud kümne sendi kauguselt mööda sõitma, nägid kah kaugelt ära, et seelik lehvib- eit roolis - järelikult ettearvamatu! Ja tegid suuremad möödasõidu kaared ja see oli hea, tundus palju turvalisem. Aga tuule mõttes tuleb mõelda ikkagi nahkpükstele. Kirp aknast välja, nahkpüksid jalga.
Siis olen nagu üks memm muruniidukil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar