toredad ilmakodanikud on vahepeal tulnud seda maailma imetlema. Laur ja Ott Marten. Maria ja Kristel on suure tööga hakkama saanud. Suur töö aga tegelikult alles algab. Ja rõõm ja sisemine naeratus sellest kui esimestel nädalatel, kuudel käruga tänavail liigud ja tahaks igale vastutulijale kuulutada - ma tõesti ise tegin. Ja ta naeratab mulle. Imelised värsked lapsesilmad. Imeliselt lihtsad vajadused. Ma mäeletan neid nüüdseks üsna hämaralt. Aga Laur ja Ott Marten ja õnnelikud emmed said ka minu mälupulga natuke sirgemaks. Tuleb meelde küll.
On hämmastav näha kuidas emadus muudab naise mõtlemise ühe päevaga (no üheksa kuud ka ikka lisaks) ja siis äkki on kogu maailm teistpidi. Ei ole enam mina esimesel kohal vaid kõik käib nii nagu uus ilmakodanik määrab. Kas isad ikka tõesti saavad sellest aru mida see aeg mis ema annab lapsele tähendab? Mis on karjäär ja üleüldse kogu muu elu selle kõrval.
Palju õnne teile pisikesed - te olete valinud endale suurepärased vanemad.
Ahjaa, muuseas, oma egost veel pisut lisaks: Folgikarusell on läbitud, järgmine aasta ei võta sellest sentigi üle kahe päeva. Ei ole enam selles eas.
Mopeediga käisingi Pirrupuusaares. Esimest korda elus tundsin kuidas Eestimaa lehkab- nagu Koidula- Ooo mu lehkav isamaa - vanasti sõideti ju ka läbi maakondade valdade, külade, talude hobuvankriga ja igast majast tuli oma lõhna.
Imeline kui palju saab Eestimaa inimestest teada pelgalt lõhnade abil. Kurnav aga omapärane kogemus. Sõit ühet Eesti otsast teiste 50 km/h. Kuus ja pool tundi sadulas.
Miskipärast on mul tunne et kui ma korra või kaks aastas aastas natukene aega maal olen ja siis suudan kogu ülejäänud aasta olla hea inimestekuulaja ja rahulik linnainimene. Raske on seda selgitada, et linnas on aasta läbi nii raske inimeseks jääda. Linn teeb kalgiks ja ükskõikseks.
Kahjuks on see nii.
Leiduks vaid üks majaga aiake ka minu jaoks. Igatsen kohutavalt hommikul paljajalu kastese muru sees jalgu niisutada.
On hämmastav näha kuidas emadus muudab naise mõtlemise ühe päevaga (no üheksa kuud ka ikka lisaks) ja siis äkki on kogu maailm teistpidi. Ei ole enam mina esimesel kohal vaid kõik käib nii nagu uus ilmakodanik määrab. Kas isad ikka tõesti saavad sellest aru mida see aeg mis ema annab lapsele tähendab? Mis on karjäär ja üleüldse kogu muu elu selle kõrval.
Palju õnne teile pisikesed - te olete valinud endale suurepärased vanemad.
Ahjaa, muuseas, oma egost veel pisut lisaks: Folgikarusell on läbitud, järgmine aasta ei võta sellest sentigi üle kahe päeva. Ei ole enam selles eas.
Mopeediga käisingi Pirrupuusaares. Esimest korda elus tundsin kuidas Eestimaa lehkab- nagu Koidula- Ooo mu lehkav isamaa - vanasti sõideti ju ka läbi maakondade valdade, külade, talude hobuvankriga ja igast majast tuli oma lõhna.
Imeline kui palju saab Eestimaa inimestest teada pelgalt lõhnade abil. Kurnav aga omapärane kogemus. Sõit ühet Eesti otsast teiste 50 km/h. Kuus ja pool tundi sadulas.
Miskipärast on mul tunne et kui ma korra või kaks aastas aastas natukene aega maal olen ja siis suudan kogu ülejäänud aasta olla hea inimestekuulaja ja rahulik linnainimene. Raske on seda selgitada, et linnas on aasta läbi nii raske inimeseks jääda. Linn teeb kalgiks ja ükskõikseks.
Kahjuks on see nii.
Leiduks vaid üks majaga aiake ka minu jaoks. Igatsen kohutavalt hommikul paljajalu kastese muru sees jalgu niisutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar