Täna öösel oli unes meeletu tulekahju. Hommikul ärkasin üles ja katsusin meenutada mis kõik tulle jäi. Saun läks, laut läks, elumaja, kõrvalhooned. Ega talu ümbrusestki suurt midagi alles ei jäänud. Mingi alateadlik hirm andis märku, et peatselt tulevad suured muutused ja kõik olnud ja olev hävib tules lõplikult. Imelik, et inimene elus kõige rohkem muutusi kardab. Lihtsam on olla samasugune ja muutumatu, selle asemel, et iga päev oma tõekspidamisi ja arvamusi muuta vastavalt uutele olukordadele. Aga muutumine ei ole ju isiksuse püsimatuse märk, vaid kasvamise tunnus. Inimene kasvab, mõtleb, hindab ümber ja muudab ennast. Uskuge- see on hea. Samuti oli hea see tulekahju minu unenägude talus. Kui kõik oli kadunud jäi tõdeda kergendust. Ühtäkki oli vabadus kohustustest ja asjadest. Vabadus minna uut avastama. Vabadus leida enesest üles veel mõni avastamata maailm, millele enne kohustuste ja vastutuse rägastikus ei olnud aega tähelepanu pöörata. Las minna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar