teisipäev, 17. aprill 2018

Valede aegade valede ajad

Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel sündis palju erinevat maailma mõjutavat kunsti igas vallas, kirjanduses, filmikunstis, teatris, muusikas ilmusid välja tänaseks tunnustatud legendid. Neid ei jaksa üles lugedagi...  Oli samas ka aeg, mil ümberringi poliitilisel areenil toimusid Praha kevad, Pariisi kevad, (Rein Raud on sellest veidi kirjutanud) Londoni swing ja moetööstuse buum, Hiina kultuurirevolutsioon ja palju muud. Igal pool maailmas toimus mingisugune muutus. Ja siis äkki läks kõik rahulikumasse voolu tagasi. Praha revolutsionäärid väsisid, Pariisi tudengid said tagasi Sorbonne'i ülikooli ning Hiinas hävitati või suruti maha märkimisväärne hulk haritlaskonnast. Erilist vastupanu ei jätkunud kauaks ja raha võim või diktaatorid võitsid mässumeelsuse. Algas turumajanduse ja kapitalismi ajastu.
Kas see oli see hetk, kust oleks võinud tekkida hüppelaud uue maailmakorrani kui kapitalism poleks oma hoobadega peale surunud? Kas me tõesti magasime inimkonnana selle võimaluse maha? Võimaluse muutuda?
Mis on ikkagi see töötav mudel, mille abil on võimalik suuri rahvahulkasid üsna veretult allutada?
Inimeste rahulolematusele rajati turg. Moetööstus hakkas tootma pungiülikondi ja muutis punkarid endid seeläbi osaks moekarnevalist. Ei olnud mõtet kanda enam kette ja lukke ja haaknõelu, kui neid võis osta peenest kaubamajast. Väline kuvand sai löögi ja ühel hetkel ei olnud võimalik enam tänaval "oma" inimest ära tunda. Rahulolematuse ilmingutest tehti kaup. Kõigest tehti kaupa. Igal asjal oli äkitselt turgu. Kontrakunstil, punklaulul, alternatiivsel maalikunstil...
Peale II Maailmasõda toodeti isegi Mickey Mouse'i näoga gaasimaske, et lapsed ei oleks potentsiaalse keemiarünnaku pärast nii hirmul.


Mina sündisin seitsmekümnendatel. Praha kevadest oli möödunud kolm aastat.  Kuni aastani 1988 ei teadnud ma neist asjadest mitte midagi. Isegi Vietnami sõda oli väga hägune mõiste. Kusagil kauges hämaruses toimus ka Afganistani sõda. Tuttavaid sattus sinna, kes ei tulnud, või kes tulid tagasi murtult ja elu lõpuni vaevatult, depressioonis, unetud, mustas masenduses. Kes olid näinud ebaõiglast sõda. Siis tuli Tšernobõl. Minu isa ei saadetud õnneks. Olime aasta aega hirmul, et tuleb kutse.
Ja siis äkki, ülikooli astumise eel, uue ajalookäsitluse sünni esimesel trepiastmel, Tartu Ülikooli ajaloo seminarides, sain ma aru, millises vales ma olin kasvanud. Mulle oli valetatud. Ka need ajaloolased, kes nüüd uut käsitlust jagasid, oli enne õpikutes valetanud. Kogu mu lapsepõlve ja kooliaja. Esialgu tabas mind totaalne protest, kõige ja kõigi suhtes. Mulle oli valetatud. Kõik valetasid. Ja valetamine oli siis see, ja on siiamaani see, mida ma ei kannata silmaotsaski. Valedele rajatud elu ei ole päris elu. Hiljem sain aru, et tõde oli raskesti kättesaadav ja selle kuulutamine karistatav. Ajendina ellujäämisinstinkt ja inimlik vajadus elada rahulikult.
Ma võtan neid asju praegu palju rahulikumalt kui 28 aastat tagasi ja püüan end veenda, et kui sa tahad maailma muuta paremaks, siis pead alustama iseendast. Aga ikkagi, isegi Eesti riigis, ma näen, kui palju on odavalt läbinähtavaid valesid. Igal tasandil- poliitikas, meedias, meelelahutuses, isegi argielus. Ja ma ei oska neid inimesi muuta, ma ei oska selle probleemiga toime tulla. Kannatan ränga vale-allergia käes. Lähen täpiliseks kui mõni poliitik ümmargust hülgeloba tõsise ilmega rahvale teleekraani vahendusel räägib. Sest riik ja selle juhtimine, asutused ja institutsioonid on nende inimeste nägu, kes seal töötavad. Minu jaoks ei ole anonüümset riiki, me ise teeme seda. Oma näoga ja tõekspidamistega. Kuidas siis ikkagi ametnikul kaob seaduse näpuga järgimise kõrval inimlikkus, jääb mulle mõistatuseks?
Olgem ausad. Kõigi ja kõige suhtes.










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar