Muinasjutt Mehest, kellel oli väike süda

Elas kord üks Mees, kellel oli väga väike süda. Ta oli suurt kasvu, tal oli suur pea, suured mehised kämblad, peaaegu paadisuurused jalad, suur ja tugev keha ning suured ümmargused silmad. Ütleb vanarahvatarkuski, et mida pisem keha, seda suurem süda. Vot selle mehega oli täpselt vastupidi.

Tema süda oli väga väike. Nii väike, et sellel oli ainult üks pisike sahtel ja sellesse sahtlisse mahtus ainult üks väike asi. Kui ta oli sellesse sahtlisse mingi asja pannud, siis ei mahtunud sinna mitte midagi muud. Seetõttu pidi Mees vana asja sahtlist välja viskama kui ta tahtis midagi uut sisse panna.

Oli detsembrikuu ja esimesed laiad lumehelbed langesid pisikeses provintsilinnas munakividele. Nõnda ühest kohast teise tuisates leidis Mees sealtsamast linnatänavalt täiesti juhuslikult uue särava asja. See oli kohe väga ilus. Ta peatus ja vaatas seda. Lähemal vaatlemisel hakkas see ilus asi talle nii väga meeldima, et ta hakkas seda kõigest hingest endale ihaldama. Ta viis selle ilusa asja omale koju ja hakkas seda oma südamesse sobitama. Proovis igatepidi, aga tema südamelaeka lukk oli roostes, sahtel kinni kiilunud ja ei tulnud kuidagi lahti. Ta ei saanud ise selle avamisega hakkama. Mees üritas meenutada, mida ta viimati sinna sahtlisse oli pannud, aga uue asja vaimustuses ei tulnud talle see mitte kuidagi meelde. Oli seal üldse midagi, mõtles Mees.

Kui ta tavaliselt oli harjunud kõigega ise hakkama saama, siis seekord sai ta aru, et tuleb minna abi otsima. Uus asi tahtis südamesse paigutamist ja siin ei olnud võimalik sekunditki kannatada. Ja Mees läks Sepa juurde. Tõmbas oma südame rinnust välja ja pani selle plärtsti! Sepa ette alasi peale.

„Kuule, näe sihuke nadi lugu, noh, kiilus kinni, näe, ehk saad sina selle lahti. Maksan sulle ka,“ palus Mees kohmetult. Sepp takseeris Mehe südant ja selle sahtlit igast küljest ega öelnud sõnagi. Võttis väikese peitli, tillukese haamri ja näpitstangid, naksas tabaluku katki, lõi peitli sahtli serva vahele Kõks!, teise serva vahele Kõks! ja sahtel hüppaski lahti. Sahtlist veeres välja tume ja tuhmunud kuulikene. Mees vaatas seda põlglikult ja mõtles, et mis tal küll aastaid tagasi arus oli, et ta seda oli oma südames kandnud.

„Selle kehtivusaeg on küll möödas. Mulle pole seda enam vaja, näe kui koledaks on läinud,“ teatas mees ja koukis taskust välja siidipaberi nutsaku, kus sees oli uus säravvalge pärl.

„Pane see asemele, vana võid endale jätta,“ kamandas Mees seppa.

Sepp vaatas uut säravat pärlit, mis helkis ja säras nagu ehatäht augustitaevas. Ja siis vaatas Mehe väikest südant.
„See ei mahu siia ära,“ teatas Sepp pärast väikest kaalumist.

„Mismoodi ei mahu? Peab mahtuma,“ ärritus Mees.

„Aga ei mahu,“ vastas Sepp kuivalt.

„No aga, äkki saab seda pisut väiksemaks lihvida? Sa oled sepp, ja ma maksan sulle hästi,“ hakkas mees kauplema. „Palju vaja on? Sada, kakssada, no annan viissada,“ luges Mees tengelpungast rahatähti välja.

„Mina seda tööd teha ei saa. Te peate selle asja jaoks oma südant suuremaks kasvatama ja pehmemaks tegema.“ vastas Sepp, nüüd juba väga kindlal häälel.

„Mismoodi?“ küsis Mees? „Kuidas see kasvatamine käib? Mismoodi pehmemaks? Kui kaua see aega võtab? Mul on selle asjaga päris kiire. Mul ei ole aega oodata,“ külvas Mees Sepa küsimustega üle.

„Teie süda on just sellepärast nii väike, et teil ei ole aega. Ei enda ega teiste jaoks. Teie süda on nii kõva, sest te ei oska lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Süda kasvab sellest, kui sinna sissepanemisele lisaks ka vahel välja antakse. Ja oma südameasjade eest tuleb hoolt kanda. Südant aitab suuremaks kasvatada ka oskus vahetevahel lihtsalt südamest naerda. Lihtsalt rõõmu pärast," vastas Sepp kannatlikult.

„Kuidasmoodi, naerda? Mis siin naerda on?“ ei saanud Mees ikka veel aru. Sepp ei teinud tema küsimusest välja ja jätkas:

„ Kui sa midagi oma südamesse võtad, pead sa tema eest iga päev hoolitsema, teda puhastama ja hoidma. Vaata, mis juhtus su eelmise asjaga.“ Sepp võttis vana kuulikese ja lõi selle mõne minutiga õrnalt niiske lapiga läikima. Kuul hakkas puhtusest kiiskama ja hämar sepikoda täitus hõbedase valgusega. See oli täpselt sama kaunis pärl kui see äsjaleitud uus ja särav. Mees vaatas neid kahte seal alasi peal ja ei suutnud otsustada, kumba ta neist rohkem endale südamesse sooviks. Sepp oleks justkui tema mõtteid lugenud ja kostis: „Sa võid neid mõlemaid endale südamesse tahta, aga vaata, need kumbki ei mahu sulle siia enam ära.“

Ja tõepoolest, kuidas Mees ka ei proovinud, ei suutnud ta ka vana pärlit südamelaekasse tagasi paigutada. Ei teagi, kas oli pärl suuremaks läinud või oli härra süda veelgi väiksemaks kahanenud.

Sepp lükkas sahtli kinni ja ulatas südame tagasi mehele: „Ma ei saa teid rohkem aidata. Tasu pole vaja. Tühiasi.“

„Tühi, väga tühi asi,“ pobises Sepp endamisi kui uks Mehe järelt sulgus.

Praegugi võib seda Meest näha mööda linnatänavaid tormamas, suured käed veskitiivikutena vehkimas ja suured jalad laevadena kündmas elumere vagusid, ikka selleks, et leida üles sobiva suurusega pärl, mis tema väikesesse südamesse mahuks, ikka selleks, et muretseda endale veel natukene asju juurde. 

Aga kui ta lõpuks jõululaupäeva õhtul üksi oma uhke torniga maja aknast välja vaatab, öösel kambris uinuda püüab ja kedagi ei ole kuulmas, mõtleb ta salaja endamisi: „Jube tühi tunne on."

„Mul on jube kiire, üldse pole aega,“ ütleb ta teile jooksu pealt kui proovite teda kõnetada. „Mul on süda nii täis, täitsa kõrbeb sees. Inimesed on ikka nii lollid ümberringi. Kedagi pole võtta, kõik tuleb ise ära teha. Hullumaja, kui palju on teha! Pean minema. Pole aega.“

Loodan väga, et teil on mahti oma südameasjade eest hoolt kanda ja südamest naerda kui naer peale tuleb. Ja et oleks ka häid sõpru, kellele kinkida oma aega ning kellele saaks vajadusel kõik südame pealt ära rääkida.