Ühest vanast salmikust (1922- 1929) leidsin sellise loo (kirjawiis muutmata):
See oli kewadel.
Se oli kewadel - Oli siis, kui linnud laulsivad hõbehäältega - armastusest ja kui õrn tuuleõhk südamele kaisutusi tõi. Siis istus tugeva tamme oksade wahel noor tütarlaps, oksi painutades end hõljuda lastes. Hommiku päikese kiirtel särasiwad ta lahtised juuksed, kui pehme liikus kuld ja üksikud kastetilgad nende pääl, kui kalliskiwid. Ja ta sinised silmad olid kui lainetaw sügaw meri, täis elu ja suurust. Wärskus ja jõud särasiwad temast wälja, õnn ja rõem lainetas tema ümber. Ta hõbeselge hääl laulis wõidu lõokesega, laulis Loojale, taewale ja päikesele, laulis selgest wägewast noorusest.
Ja haljaste lehtede seest waatas ta kui troonilt päikese pääle, sügawasse taewasse ja mõtles: Kui mul oleks tiiwad, siis lendaks ma ülesse kõrgesse tähtede juure.
Ja esimeselt tähelt wõtaks ma kõik aated, kõik lootused, kõik kujutused, mis sääl on ja wiiks nad Sulle.
Ja teiselt tähelt saadaks ma Sulle usku, nende aadete sisse, hiiglausku iseenesesse.
Ja kolmandaks wiiks ma Sulle kõik armastuse, mis sääl on, Ja edasi lehwiks mu tiivad ja kõrgelt tähelt saadaks ma Sulle õnne minu kallim, minu elu, minu õnn. Ja siis wiiksid mu tiiwad mind päikese juure. Sääl awaks ennast mu süda ja waataks päikesesse ja saaks ise päikeseks, niisama äratawaks, põletawaks walguse ja elu toojaks. Ja siis kannaksid mu kuldsed tiiwad mind alla, Sinu juure Sinu rinnale ja siis põlwitaksid Sina minu ees ja ütleksid: "Minu päikene."
See oli kewadel.
Se oli kewadel - Oli siis, kui linnud laulsivad hõbehäältega - armastusest ja kui õrn tuuleõhk südamele kaisutusi tõi. Siis istus tugeva tamme oksade wahel noor tütarlaps, oksi painutades end hõljuda lastes. Hommiku päikese kiirtel särasiwad ta lahtised juuksed, kui pehme liikus kuld ja üksikud kastetilgad nende pääl, kui kalliskiwid. Ja ta sinised silmad olid kui lainetaw sügaw meri, täis elu ja suurust. Wärskus ja jõud särasiwad temast wälja, õnn ja rõem lainetas tema ümber. Ta hõbeselge hääl laulis wõidu lõokesega, laulis Loojale, taewale ja päikesele, laulis selgest wägewast noorusest.
Ja haljaste lehtede seest waatas ta kui troonilt päikese pääle, sügawasse taewasse ja mõtles: Kui mul oleks tiiwad, siis lendaks ma ülesse kõrgesse tähtede juure.
Ja esimeselt tähelt wõtaks ma kõik aated, kõik lootused, kõik kujutused, mis sääl on ja wiiks nad Sulle.
Ja teiselt tähelt saadaks ma Sulle usku, nende aadete sisse, hiiglausku iseenesesse.
Ja kolmandaks wiiks ma Sulle kõik armastuse, mis sääl on, Ja edasi lehwiks mu tiivad ja kõrgelt tähelt saadaks ma Sulle õnne minu kallim, minu elu, minu õnn. Ja siis wiiksid mu tiiwad mind päikese juure. Sääl awaks ennast mu süda ja waataks päikesesse ja saaks ise päikeseks, niisama äratawaks, põletawaks walguse ja elu toojaks. Ja siis kannaksid mu kuldsed tiiwad mind alla, Sinu juure Sinu rinnale ja siis põlwitaksid Sina minu ees ja ütleksid: "Minu päikene."
Ilus. Aitäh Sulle seda jagamast!
VastaKustutaKlister