Pole hullu...

Ühe külanaise juures hakanud ühtäkki hullud käima. Tulid muudkui ligi ja hakkasid hullu juttu ajama. Hulle oli igasuguseid, mõni oli ainult natuke segi, mõnel oli juhe ajutiselt koos ja paaril hullul oli juba aastatetakka katus ära sõitnud ning polnudki tagasi tulnud. Eit ajanud neid luua ja harjaga uksest välja, aga hullud pugesid ikka igast praost sisse. Üks proovis isegi korstna kaudu salaja ahju ette libiseda, aga õnneks oli tuli pliidi all ja hull kärsatas oma ihukarvad korralikult ära. Ta nägi pärast seda ikka päris hull välja. Viimases hädas läinud memmeke targa käest nõu küsima. Et mida teha, kui hullud seljas elavad ja muudkui tuppa tükivad nigu väikesed tüütud jeekimid. Tark käskis ukse- ja aknapiidad püha allikaveega üle pritsida, peeglid kinni katta ja pliidi peale ohvriverega ristimärk teha. Siis pidada hullud ära kaduma.
Eideke tänas südamest ja hakkas koju minema. Käis veel poest läbi, et Nakile konte osta. Kui ta koju jõudis, istus toas pliidi ees seesama tark ja targutas. Siis sai eit aru, et too tark oli ka hull. Aga hea asi oli selle asja juures see, et kõik ülejäänud hullud ei jaksanud seda targutamist kuulata ja ei tulnud enam.

Aga ka targa pidamine oli eidele tüütu. Targal oli ju kole palju nõu anda ja eidel polnud selle nõuga midagi peale hakata. Läks siis jälle viimases hädas linna ja leidis ühe lolli. Võttis selle koju kaasa, pani targa kõrvale istuma ja jättis nad mõneks ajaks omapäi ahju ette. Eks ta kulukas oli kahte majalist pidada, aga vähemalt loll polnud hull ja sai tänu taevale iga päev targemaks. Loll ei jaksanud tarka kaua kuulata. Ja tema küsimused ajasid targa päris hulluks.  Loll sai üpris ruttu nii targaks, et kääris käised üles ja viskas targa uksest välja. Tark kraapis küll tükk aega sisselaskmiseks ust, aga eit pani pihlakakepi ukse ette risti. Vaat sellest ei astunud küll enam ükski hull üle. Eit jättiski lolli enda juurde. Lollil polnud selle vastu midagi. Mis viga lolli mängida kui pole hullu ühti.