Tantsimise tarkus

Mulle on alati tantsimine meeldinud, aga kui parasjagu kellegagi tantsida ei ole, siis olen nautinud ka tantsuolukordade vaatlemist. Päämiselt huvi pärast olen vaadelnud tantsijaid ja paare ja tantsuõhtuid ja tantsusündmusi ja ka kontserte, kus tantsida saab. Peamiselt loomulikult rahvatantsusündmusi, aga tegelikult see, mis stiilis  ja kus tantsitakse ei oma erilist tähtsust. Mu vaatlus on andnud ainest pisikeseks analüüsiks. Ja nüüd ma jätan küll klubis disko ja muu lindilt tuleva muusika järgi tantsimise (ja võimlemise) oma analüüsist kõrvale ja vaatlen ainult pillimeeste järgi tantsimist. Seda tantsu, mis peaks olema oma ja ehe.

Eestis on mitutuhat võibolla isegi üle kümnetuhande inimese, kes oskavad tantsida mingit rahvatantsu. Polka ja valsiga saavad hakkama ehk isegi mitusada tuhat.
Need inimesed oskavad seda tänu sellele, et on sattunud rahvatantsu või muusse tantsutrenni või viimasel kahekümnel aastal toimunud tantsuklubidesse või erinevate festivalide tantsutubadesse.
Ma ei usu, et keegi oleks neid tantse oma vanematelt õppinud. Traditsioon on tegelikult katkenud ja pärimustantsu saab õppida nendelt, kes on õppinud seda vanade videode, raamatute või õpetajate käest, üksikud on seda ka veel rahvatantsude kogumise ekspeditsioonidelt kaasa toonud. Erineva tantsulise taustaga inimesi ja nende kehakogemust ja kasutamist vaadeldes tekib esimene küsimus.
MIKS TANTSITAKSE?
Tantsuplatsil eristab tavaliselt üsna selgesti ära paarid, kes on (või kellest vähemalt üks) käinud trennis ja need paarid, kes tantsivad, sest neil on mõnus koos tantsida. Eks on ka erandeid, aga üldjuhul eristuvad nende tantsustiilid selles, et esimesel juhul üritatakse tõestada, et suudetakse peamiste sammudega toime tulla ja võhma jätkub ka kõige kiiremat polkat loo lõpuni täiskoormusega üle saalipõranda keerutada, teisel puhul aga on tants üks suhtlusvorm, millega täita meeldiv muusika ja nautida partnerit. No vahed ei ole kindlasti nii drastilised, aga ma meelega liialdan, et oma väidetele rohkem pidet anda.  
Tantsimine on väga iidne eneseväljendamise vorm, millega saab väljendada oma mõtteid keha kaasabil. Pärimustants pakub nende mõtete väljendamiseks ühe võimaliku aluse. Vanasti teenisid  külade tantsuõhtud lisaks inimeste kokkusaamise eesmärgile  ka kogukonna tervendamise ja kooshoidmise eesmärki. Hetkel on kogukonnad kadumas, või õigemini nende vorm on kardinaalselt muutumas. Nii on osa tantsusõprade kogukonnaks mitte külainimesed, vaid trennikaaslased. Parimal juhul on tegu külakultuurimaja rahvatantsurühmaga, mis siiski omal moel on kogukonda kooshoidev vorm. Ja siinjuures ei ole vahet, kas kokku saab naisrühm või segarühm. On väga hea, et nad tulevad kokku, kasvõi tantsimise pärast.

Olen noorena käinud veidi aega rahvatantsutrennis, aga praeguses maailmas tundub mulle juba mõiste "rahvatantsutrenn" kuidagi eriti võõras. Mismoodi saab kehalist pärimust treenida? Või kehalist suhtlemist treenida? Nõnda kui laulude või pillilugude õppimisel eelistan ma kuulamise järgi õppimist, on ka tantsimisel jäljendamise teel saadav tunnetus hoopis teistsugune kui tantsumustrit raamatust lugedes. Ja see jäljendamine peab toimuma eeskujude järgi loomulikus keskkonnas, mitte trennis päevast päeva esimese sammu peal hüpakut harjutades. Nende järgi, keda peetakse headeks tantsijateks. Eks nõnda olnud see külapidudelgi. Ja tantsid ju peolgi ikka selle inimesega, kellega meeldib. See ei tähenda, et ei peaks trennis käima, vabalt. Aga kõik need, kes trennis käivad, võiksid vaadata ka korraks aknast välja. Etteantud sammud ei ole jäigad reeglid, vaid on aluseks isikupärale ja oma tantsule.

Ja üks tähelepanek veel: oma vanusega tasuks arvestada- memmed ei pea 50 cm maast üles hüppama kui see pole kontimööda ja noored ei pea tuimalt tammuma. Tants käigu ikka vastavalt vanusele.

 Ja nõnda on vabade inimeste isikupärast ja ehedat pärimustantsu vahel näha tantsumajades, tantsuklubides ja muidu kontserditel, kus tantsida saab. Tasub hoida silmad lahti, head tantsijad on meie seas ja neilt on palju õppida.  Tantsimine on mõtlemine, eneseväljendus ja tähenduse loomine. Tants on ka tunnetus. Pärimustants on meie kehaline emakeel ja seda võiks igaüks natukenegi osata. Kui me oskame oma partneriga koos tantsida, kui oskame rahvana koos tantsida, küllap siis oskame ka elada.