Näkimadalad

Tuli tuju pajatada midagi näkkidest, sest kui ma väike olin, olid näkid väga tegelikkuses olemasolevad tegelased. Eriti Setomaal elasid näkid kaevudes ja vees ja jõgedes, järves ja lõppeks ka linaleotiikides ja kraavides. Näkkidega hirmutati igal võimalikul juhul ja lapse peas kandus see hirm edasi palju aastaid. Kuni ükskord vanaema näitas näkki. Õigemini see oli näki luukere. Päris näkk. Mitte mingi vaim. Küünistega ja hirmuäratav. Aga mitte väga suur ja juukseid ei olnud tal ka, kuigi olin kogu aeg mõelnud, et näkil on juuksed. Ei olnud.  Ja ta oli nii pisike. Ma mõtlesin siis, et kuidas nii pisike näkk üldse suudaks minusuguse hiigelsuure lapse kaevu tõmmata. Aga neil olid võluvõimed. Kuigi sellel näki luukerel ei paistnud neid olevat, sest miskipärast oli ta surnud. Aga need kellel on võluvõimed oskavad ju igavesti elada, või vähemalt väga kaua. Mulle tundus, et näkid on alati alasti, sest nad ei hoolinud inimeste maailma riietumise vajadusest ja pealegi on vees ka riietega üsna ebamugav. Sellel näkil ei olnud isegi liha luudel. Ja minu näkiusk lõi kõikuma. 

Ja siis tuli hetk kui kohtasin näkki aastaid hiljem, siis kui olin ületanud kõik lapsepõlve hirmud laukasse hüpata või tiigis ujuda. Kaevu vaatamine oli ikka veel raske, aga kõikides ettejuhtuvates veesilmades sai alati ujumas käidud. Ja see näkk ei olnud sugugi naissoost, ta oli võimas ja võrgutav ning mehine nagu Adonis. Ma olin üksi ühe järve kaldal kui ta rinnuni veest välja astus ja mind ujuma kutsus. Minus võitlesid ühel hetkel koos uudishimu, tarkus ja surmahirm. Teadsin kuidagi, et ma upun sel päeval selles järves. Mul oli juba hommikul imelik tunne olnud, mida itsitades alla surusin ja kuulda ei võtnud. Me rääkisime mingis väga veidras keeles, sest sõnad need ei olnud. Ja kui ma talle kuidagiviisi lõpuks "ei" ütlesin, kadus ta silmapilkselt. Ma ei läinud isegi jalgupidi vette tol päeval. Aga seda kirglist kutset ei unusta ma iial. Ja seda kihku tundmatusse hüpata ja lahti lasta kah mitte. Praegu võin vaid öelda, et see näkk päästis mu elu.

Vanu näkilugusid Ridala kandist:

 * Vanasti olla noodaga püütud siin üks naisterahvas kinni, tagumine ots olnd tal aga kala moodi. Mehed mõtelnd, et mis ulluga ikka teha ja lasknud ta lahti. Siis kui pääsnd, teind meestele tänuks kummarduse vee peal ja läind minema. Rinnad joosn tal piima. Seda liiva, kus ta püüti, üitakse veel praegu ”neitsi liivaks”. Mehed ütlesid, et see olla mereneitsi. /Ridala/
   

 * Meres peavad olema merenäkid, soldatid ütlevad, et peavad pesema päeval vahel, kui vihm sajab ja päike paistab. Ta peab istuma vee peal kohe. Tal peab olema kalasaba, aga inimese nisad. Merineitsid ja näkid peavad olema. Vaarao rahvas on ka ikka seesama. /Ridala/
   

* Üks vana soldat rääkis, et nad näind, et sedasi veest on üles tõusnd ja “vaarao” üüdnd. Nad on ühe kinni püüdnd, pand vee sisse laeva peal. Madrused akand ta nisasi näpistama. Siis ta näidand nii äbelik olema, naesterahvas olnd. /Ridala/
   

* Hülged on sündinud siis, kui Iisraeli rahvas läks läbi Punasest merest. Vaarao rahvas jäi vette. Neist said hülged. Hülged karjuvad praegugi “vaarao, vaarao”. Hüljes on inimese moodi.