Vaatasin kuupäevi ja selgub, et on tekkinud väga pikk vahe viimasest postitusest, nagu poleks septembrit olnudki. September on olnud nagu september ikka, tuuline ja vihmane ja seenelõhnaline. Teatrilõhnaline ja töölõhnaline. Muutusterohke ja emotsionaalselt laetud. Parimad hetked on kui saad peale askeldusi hetkeks metsa sõita ja noppida üks marjakobar. Süüa neid marju kännu otsas istudes ja vaadata kuhugi kaugusesse. Unustada ära oma nimi ja lahustuda korraks looduses nähtamatuks osakeseks.
Septembri märksõna on kiire. Nii et järjekorras ootavad juba ammu pooleldi valmiskirjutatud mõtisklused "Ööhaigrust", "Tuhkatriinumängust", Shakespeare'st. Kirjutamist on viimasel ajal olnud aga nii palju, et õhtuks on silme eest kirju ja pea nagu tilkuv kraanikauss. Igapäevaste ümberlülituste intensiivsus tingib paljude lülitite olemasolu. Eile näiteks läks vaja eesti, vene, soome ja rootsi keele lülitit, mis tarvitasid vaheldumisi minu teatriaju, muusikuaju ja sulesepa-aju. Ja nüüd öösel, kui muu ja maa on vaikne, tuleb sisse lülitada kõik ülejäänud lülitid, et tuppa valgust saada. Ma olen üks kuradi lühter! Lülitage elekter välja, ma vajan blackouti. Ahjaa, seda ütles teatriaju. Ülejäänud tegelevad oma asjadega. Keegi püüab mulle rääkida oma lugu, aga ma ei kuule ega jäta meelde. Kuulen vaid, kuidas kraan tilgub.
Kraan tilgub.
Korra läksin septembris närvi ka. Kuna seda juhtub minuga üliharva, siis oli see praktiliselt sensatsioonimaiguline juhtum. Ma sain tagantjärele enda üle ikka korraliku kõhutäie naerda.
Aga lahenes lõpuks kõik kenasti. Pidin keerutama plaate Aidas toimunud hooaja avapeo Folkloobil ja olin mitu nädalat varem kenasti muusika valmis kuulanud. Ajapuuduse tõttu otsustasin, et panen lood plaatide peale samal hommikul muu töö kõrvalt. Aga arvuti CD-kirjutaja ei kirjutanud. Nojah, ei kirjutagi enam. Rikkis vana asi. Juhtmeaukudest ei anna ta juba ammu mingit sädet välja. Ootan päeva mil ta lihtsalt kustub ja see ei ole ilmselt kaugel. Siis ongi blackout?
Lõpuks tegin selle mitme nädala töö viis minutit enne esinemist otsast peale. Ja siis ma olin korraks närvis. Niikauaks kuni tehtud sai ja esimene lugu mängima hakkas. Siis oli chill ja kaks.
Kraan tilgub.
Sõber soovitas FB-s koju pläkkpoks ehitada. Tahaks küll natuke pläkki teha. Kuna pläkkpoksi pole, istun öösiti hoo mahavõtmise tarbeks küünlavalgel kuumas auravas lavendlivannis nagu Archimedes ja loen valjuhäälselt vene keeles Jessenini luulet. Kuldne sügis lausa karjub Jessenini järele. Järgmisel nädalal plaanin vanni minna Puškiniga. Hea, kui on palju kultuurseid kaaslasi kellega vanni minna.
Hea kui oleks rohkem lüliteid.
Kas tasuks kraan kinni keerata?
Septembri märksõna on kiire. Nii et järjekorras ootavad juba ammu pooleldi valmiskirjutatud mõtisklused "Ööhaigrust", "Tuhkatriinumängust", Shakespeare'st. Kirjutamist on viimasel ajal olnud aga nii palju, et õhtuks on silme eest kirju ja pea nagu tilkuv kraanikauss. Igapäevaste ümberlülituste intensiivsus tingib paljude lülitite olemasolu. Eile näiteks läks vaja eesti, vene, soome ja rootsi keele lülitit, mis tarvitasid vaheldumisi minu teatriaju, muusikuaju ja sulesepa-aju. Ja nüüd öösel, kui muu ja maa on vaikne, tuleb sisse lülitada kõik ülejäänud lülitid, et tuppa valgust saada. Ma olen üks kuradi lühter! Lülitage elekter välja, ma vajan blackouti. Ahjaa, seda ütles teatriaju. Ülejäänud tegelevad oma asjadega. Keegi püüab mulle rääkida oma lugu, aga ma ei kuule ega jäta meelde. Kuulen vaid, kuidas kraan tilgub.
Kraan tilgub.
Korra läksin septembris närvi ka. Kuna seda juhtub minuga üliharva, siis oli see praktiliselt sensatsioonimaiguline juhtum. Ma sain tagantjärele enda üle ikka korraliku kõhutäie naerda.
Aga lahenes lõpuks kõik kenasti. Pidin keerutama plaate Aidas toimunud hooaja avapeo Folkloobil ja olin mitu nädalat varem kenasti muusika valmis kuulanud. Ajapuuduse tõttu otsustasin, et panen lood plaatide peale samal hommikul muu töö kõrvalt. Aga arvuti CD-kirjutaja ei kirjutanud. Nojah, ei kirjutagi enam. Rikkis vana asi. Juhtmeaukudest ei anna ta juba ammu mingit sädet välja. Ootan päeva mil ta lihtsalt kustub ja see ei ole ilmselt kaugel. Siis ongi blackout?
Lõpuks tegin selle mitme nädala töö viis minutit enne esinemist otsast peale. Ja siis ma olin korraks närvis. Niikauaks kuni tehtud sai ja esimene lugu mängima hakkas. Siis oli chill ja kaks.
Kraan tilgub.
Sõber soovitas FB-s koju pläkkpoks ehitada. Tahaks küll natuke pläkki teha. Kuna pläkkpoksi pole, istun öösiti hoo mahavõtmise tarbeks küünlavalgel kuumas auravas lavendlivannis nagu Archimedes ja loen valjuhäälselt vene keeles Jessenini luulet. Kuldne sügis lausa karjub Jessenini järele. Järgmisel nädalal plaanin vanni minna Puškiniga. Hea, kui on palju kultuurseid kaaslasi kellega vanni minna.
Hea kui oleks rohkem lüliteid.
Kas tasuks kraan kinni keerata?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar