Tallinnal on selline omadus, et mida lähemale tuled, seda kaugemaks jääd. Jääd ka kaugemaks inimestest, kes selles linnas elavad, sest kõigil on kiire ja pole aega. Ja sa tuled hoopis teisest elutempost, teistsugusest muinasjutust ja need kangelased, kes võiksid samas loos olla, on hoopis teistes lugudes. Meenutab väga Michael Ende raamatut "Momo". Hallid mehed, kes varastavad aega. Hall linn, mis röövib inimlikkust ja lähedust. Röövib meie lugusid, mida meil oleks teineteisele rääkida. Neid lugusid, mis võiksid alata selles hetkes, mil tühine on kõrvale jäetud ja jõutakse üdini. Avanetakse üdini. Aga ei jõua, sest kiire sunnib peale, tramm läheb ära ja takso ei oota.
Kunagi, kui Moskvast 24ks tunniks Võrumaale maapakku sõitsin, tundsin, kuidas tempo vaikselt alla käis, pulss langes 200 pealt mõnusa 60ni ja siis äkki oli aega hingata ja olla. Juttu vesta, laule laulda ja rahulikult kulgeda. Maha laetud saada ja üles keeratud saada. Kus igas sekundis oli naudingu lõpmatus ja ükskõik kus oli hukatuse igavik, nagu Baudelaire tabavalt ütleb. Nüüd olen igapäevaselt sarnases rahulikus tempos ja üleskruvimine ei tundu enam mingi ahvatlusena. Siis tundus Tallinn Moskva kõrval üüratult aeglasena, samas kui selles linnas elades oli ta mulle alati tundunud liialt närvilisena. Kuigi jah, viimasest kümnest aastast olen seal veetnud umbes kaks. Aga see ei ole ilmselt linna viga. Viga on ikka minus. Olen püüdnud oma pealinna käikudel seda linna aeglasemaks käia, vältida transporti ja autosid. Jalutada. Püüda temposse sulanduda, aga ei õnnestu. Ja kogu aeg on tunne, et iialgi ei ole võimalik jõuda õigeks ajaks ja enamuse ajast pole võimalik jõuda õigete inimesteni. Jõuad tühjuseni. Käid ennast tühjaks ja siis põgened tagasi oma tsitadelli, oma rahukindlusesse, et jaksaksid üles ärgata ja olla taas erksas loomeseisundis. Et müra ei tapaks mõtteid ja vaikus laseks hingata.Tallinn vajab tugevaid inimesi. Mina ei ole tugev, vähemalt mitte nii tugev küll mitte.
Kunagi, kui Moskvast 24ks tunniks Võrumaale maapakku sõitsin, tundsin, kuidas tempo vaikselt alla käis, pulss langes 200 pealt mõnusa 60ni ja siis äkki oli aega hingata ja olla. Juttu vesta, laule laulda ja rahulikult kulgeda. Maha laetud saada ja üles keeratud saada. Kus igas sekundis oli naudingu lõpmatus ja ükskõik kus oli hukatuse igavik, nagu Baudelaire tabavalt ütleb. Nüüd olen igapäevaselt sarnases rahulikus tempos ja üleskruvimine ei tundu enam mingi ahvatlusena. Siis tundus Tallinn Moskva kõrval üüratult aeglasena, samas kui selles linnas elades oli ta mulle alati tundunud liialt närvilisena. Kuigi jah, viimasest kümnest aastast olen seal veetnud umbes kaks. Aga see ei ole ilmselt linna viga. Viga on ikka minus. Olen püüdnud oma pealinna käikudel seda linna aeglasemaks käia, vältida transporti ja autosid. Jalutada. Püüda temposse sulanduda, aga ei õnnestu. Ja kogu aeg on tunne, et iialgi ei ole võimalik jõuda õigeks ajaks ja enamuse ajast pole võimalik jõuda õigete inimesteni. Jõuad tühjuseni. Käid ennast tühjaks ja siis põgened tagasi oma tsitadelli, oma rahukindlusesse, et jaksaksid üles ärgata ja olla taas erksas loomeseisundis. Et müra ei tapaks mõtteid ja vaikus laseks hingata.Tallinn vajab tugevaid inimesi. Mina ei ole tugev, vähemalt mitte nii tugev küll mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar