Vaatasin Ugalas "Ukuaru". Lugu läks hinge, nii hinge, et nüüd, veel hilisõhtulgi ei anna rahu. Mingis mõttes seostus lugu ka minu seto vanaema ja isa looga. Eesti naise lugu. Läbi ajaloo ja selle, kuidas ajaloo pöörded mõjutasid inimeste saatust ja elusid. Kuidas armastusest sai üksindus ja vastupidamine. Ema jääb ellu. Ema lihtsalt peab ellu jääma. Teisiti ei saa pojad ja tütred edasi kesta. Teisiti ei saa tulla lapselapsi oma lootuste ja unistustega. Ja teisiti ei saa nad üles leida oma Ukuaru. Oma unistuste maad, oma Youkalid, oma kodukohta, oma juuri.
Minu vanaisa jäi sõtta ja vanaema jäi üksi kahe pojaga. Isata kasvanud lapsed said loota vaid emale. Kui me täiesti poolkogemata 40 aastat hiljem saime teada vanaisa hauakoha Sõrve sääres, ei tahtnud vanaema miskipärast, et teda maetakse tema kõrvale. Jonn oli nii suur... Miks teda ei olnud minu elus olemas, võis ta mõelda. Miks teda ei olnud kasvatamas koos minuga neid kahte poega. Mikse oli kindlasti rohkem. Teadmatustki oli rohkem. Me ei tea isegi seda, kas ta uskus, et vanaisa tegelikult ei olnud need 40 aastat enam elus. Lootis ehk, et võibolla oli valeteade kui hobusega Saaremaa poole sõitma hakkas, kaks väikest poega vankritekkide all. Oli 1944. aasta novembrikuu ja Saarele ei saanud. Praami ei läinud ja jääd ei olnud veel korralikku. Isa oli siis kahene, onu aastake noorem. Sõja ajal tehtud lapsed. Eks nad armastusega tulid. Siis kui ei olnudki midagi muud ilusat ümberringi kui ainult armastus. Ja siis vanaisa mobiliseeriti vene sõjaväkke ja hukkus Sõrve säärel. Maeti sinnasamma. Ja isa otsustas saada arstiks, sest seitsmendas klassi jõudis temani teadmine, et kui oleks tol hetkel olnud parem arstiabi, oleks ta isa elus. Sellise kirjandi kirjutas ta sel aastal. 40 aastat hiljem tuli üks isa patsient haiglasse ja ütles, et on seda nime näinud ühel hauakünkal ühe heinamaa ääres. Isa saab see kevad 70. Ja pojad matsid vanaisa ikkagi vanaema kõrvale. Seto mulda, Värska kalmistule.
Aga emad jäävad ellu, nagu Ukuaru Minna. Emadel ei ole õigust kurta ja pisaraid näidata. Emad on kanged ja vastupidavad nagu männipuud põhjamaises looduses. Kanged ja vankumatud. Vahel tahaks siiski vanaemalt küsida, kui palju ta nuttis, siis kui keegi ei näinud? Kui palju ta tundis üksindust ja hirmu? Seda vanaema ei näinud me kunagi. Nägime hoopis sellist vanaema, kes mängis mandoliini ja laulis imeilusaid laule. Kurbi laule ka, aga hääl oli tal hea. Ja siis laulsid nad talgute ajal ja sünnipäevadel kõigi õdedega köögilaua taga pisut õukat võttes natuke ka seto laule. Oma emade laule. Ja siis olid nad koos tugevad. Emad jäävad ellu. Oma lauludega. Oma Ukuarul.
Minu vanaisa jäi sõtta ja vanaema jäi üksi kahe pojaga. Isata kasvanud lapsed said loota vaid emale. Kui me täiesti poolkogemata 40 aastat hiljem saime teada vanaisa hauakoha Sõrve sääres, ei tahtnud vanaema miskipärast, et teda maetakse tema kõrvale. Jonn oli nii suur... Miks teda ei olnud minu elus olemas, võis ta mõelda. Miks teda ei olnud kasvatamas koos minuga neid kahte poega. Mikse oli kindlasti rohkem. Teadmatustki oli rohkem. Me ei tea isegi seda, kas ta uskus, et vanaisa tegelikult ei olnud need 40 aastat enam elus. Lootis ehk, et võibolla oli valeteade kui hobusega Saaremaa poole sõitma hakkas, kaks väikest poega vankritekkide all. Oli 1944. aasta novembrikuu ja Saarele ei saanud. Praami ei läinud ja jääd ei olnud veel korralikku. Isa oli siis kahene, onu aastake noorem. Sõja ajal tehtud lapsed. Eks nad armastusega tulid. Siis kui ei olnudki midagi muud ilusat ümberringi kui ainult armastus. Ja siis vanaisa mobiliseeriti vene sõjaväkke ja hukkus Sõrve säärel. Maeti sinnasamma. Ja isa otsustas saada arstiks, sest seitsmendas klassi jõudis temani teadmine, et kui oleks tol hetkel olnud parem arstiabi, oleks ta isa elus. Sellise kirjandi kirjutas ta sel aastal. 40 aastat hiljem tuli üks isa patsient haiglasse ja ütles, et on seda nime näinud ühel hauakünkal ühe heinamaa ääres. Isa saab see kevad 70. Ja pojad matsid vanaisa ikkagi vanaema kõrvale. Seto mulda, Värska kalmistule.
Aga emad jäävad ellu, nagu Ukuaru Minna. Emadel ei ole õigust kurta ja pisaraid näidata. Emad on kanged ja vastupidavad nagu männipuud põhjamaises looduses. Kanged ja vankumatud. Vahel tahaks siiski vanaemalt küsida, kui palju ta nuttis, siis kui keegi ei näinud? Kui palju ta tundis üksindust ja hirmu? Seda vanaema ei näinud me kunagi. Nägime hoopis sellist vanaema, kes mängis mandoliini ja laulis imeilusaid laule. Kurbi laule ka, aga hääl oli tal hea. Ja siis laulsid nad talgute ajal ja sünnipäevadel kõigi õdedega köögilaua taga pisut õukat võttes natuke ka seto laule. Oma emade laule. Ja siis olid nad koos tugevad. Emad jäävad ellu. Oma lauludega. Oma Ukuarul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar