esmaspäev, 23. aprill 2012

Kaks kassi

Kass lakub tundeliselt ja veendunult põrandal olevat luuleraamatut. Ühest kaaneservast teiseni.

Ta otsekui teaks, et üks luuletus selles raamatus räägib loo sadamakail kaluripaati ootavast lillelise põlle ja kolmnurkse rätikuga naisest, kes päikese eest käega silmi varjates mere poole kiikab, et vaadata, kas ta tuleb juba. Kui paat saabub, saab naine korvitäie värsket kala ja jalutab läbi väikese linnakese kodu poole. Sadamast tema koduni on paari minuti tee. Kodus paneb naine kalakorvi köögilauale ja otsib sahtlist terava noa.

Kass lakub raamatut, otsekui tunneks ta nende värskete kalade lõhna.

Naine luuletuses viskab roogitud kalad võisele pannile ja raputab tilli peale. Kala ja võilõhn levib üle kogu toa.

Kass ikka lakub. Ta otsekui teaks, et see lillelise põllega naine sellest luuletusest annab kõik roogitud kaladest ülejäänud kalade sabad ja pead aknal ootavale triibulisele kassile.

Triibuline kass hüppab aknalaualt alla, sööb kõhu täis ja hüppab aknale tagasi.

Kass lakub raamatut. Talle meeldivad need lõhnad ja maitsed neis luuletustes. Ja vist ka need soolased ookeanituuled ja inimeste lõunamaine lahkus.

Lillelise põllega naine luuletusest silitab triibulist kassi ja jääb koos kassiga aknast välja vaatama. Nad ootavad kedagi veel ja nende mõlema pilgus on kummalisel kombel nii rahu kui igatsust.

Otsin järgmise raamatu ja pakun seda kassile. Tean, et selles on üks luuletus hiirtest. Kass pöörab pea põlglikult ära ja hüppab aknale. Istun ta kõrvale. Vaatame koos aknast välja. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar