Täna selgus, et laevakass Kutsu flirdib päeva jooksul aknal väga paljude inimestega. Olin kogemata varem kodus, kui ootamatult kõlas aknale koputus. Piilusin kardina vahelt, kes see võiks olla. Memmeke, kübaraga, lokikestega. Siniste silmadega. Teine koputus. Otsin endale midagi selga ja valmistun aknale lähenema, et mis siis lahti on. Kolmas koputus. Kass jookseb padinal aknale ja hakkab taguotsa hööritama, nurruvat häält tegema ja aknal siblima. Läbi akna kostab õrn hääleke: "No kuidas sul läheb, pisike?" Teen üsna imestunult akna lahti. Selgub, et proua on tulnud oma lemmikut vaatama. Ta käib ikka siinkandis jalutamas ja iga kord kui mööda läheb, suhtlevad nad Kutsuga. Üks koputuste ja suuliigutustega ja teine ennast aknal hööritades. Pole paha. Võiksin punase laterna välja panna.
Proua Asta sissehingamise hääl on kohati kõvem kui kõne, astma ilmselt, mõtlen diagnoosi pannes. Veerand tundi aknal kõõlumist ja patsient tunnistab juba isegi üles, et enne kui tal astmat ja allergiat ei olnud avastatud, oli tal mitu kassi. Ja igaühe kohta saan pika loo. Mirjam ja Juss, kes oli tegelikult Juta ja siis veel üks must iludus, kes elas vanaks. Vaikselt hakkab mul juba külm seal akna peal. Püüan mitu korda otsi kokku tõmmata, aga lood võtavad sellest ainult tuld. Täna on asja pärast õue jalutama tuldud. Lõpuks jätame hüvasti. Proua Asta lubab Kutsule krõbinaid tuua. Ta ütleb, et hea kui tal on vähemalt keegi võõras kass kui ise ei saa pidada. Hiljem vaatan oma korteri aknad üle ja järeldan, siin käib teisigi koputajaid. Aknad on veel talvest pesemata, ent alumised servad on kahtlaselt puhtaks nühitud. Aga aknad on helikindlad, Kutsu ei räägi neile midagi. Välja midagi ei kosta. Saladused jäävad siiski nende seinte vahele.
Proua Asta sissehingamise hääl on kohati kõvem kui kõne, astma ilmselt, mõtlen diagnoosi pannes. Veerand tundi aknal kõõlumist ja patsient tunnistab juba isegi üles, et enne kui tal astmat ja allergiat ei olnud avastatud, oli tal mitu kassi. Ja igaühe kohta saan pika loo. Mirjam ja Juss, kes oli tegelikult Juta ja siis veel üks must iludus, kes elas vanaks. Vaikselt hakkab mul juba külm seal akna peal. Püüan mitu korda otsi kokku tõmmata, aga lood võtavad sellest ainult tuld. Täna on asja pärast õue jalutama tuldud. Lõpuks jätame hüvasti. Proua Asta lubab Kutsule krõbinaid tuua. Ta ütleb, et hea kui tal on vähemalt keegi võõras kass kui ise ei saa pidada. Hiljem vaatan oma korteri aknad üle ja järeldan, siin käib teisigi koputajaid. Aknad on veel talvest pesemata, ent alumised servad on kahtlaselt puhtaks nühitud. Aga aknad on helikindlad, Kutsu ei räägi neile midagi. Välja midagi ei kosta. Saladused jäävad siiski nende seinte vahele.
Meeldib :)
VastaKustuta