Õnnelik lõpp

Ühel pajatsil oli ükskord väga igav. Ja et seda igavat aega veidi täita mõtles ta välja kuli. Mõtles veel teise kuli ka. Ja kolmanda. Mõtles neid kohe mitu tükki. Mõned öö kulid ja mõned päeva kulid. Öö kulid olid kohutavad päevavargad. Päeva kulid olid jälle meeletud öövargad. Kulisid sai nii palju, et pajats pidi hakkama nimekirja pidama. See nimekirja pidamine oli üks ütlemata huvitav tegevus. Sellega võis päris toredasti igavust peletada. Siis aga ilmus välja üks kuli, kes teatas Pajatsile, et ta on Helide Looja. Ja et Pajats peaks kindlasti tema helisid kuulama. Pajats kuulas igavusest paar heli ära. Ei läinud huvitavaks. Siis teatas pajats Helide Loojale, et ta on Kulide Looja ja kustutas Helide Looja kuli nimekirjast ära.

Üks kuli oli Lavale Tooja. Ta tõi ükskord kõik nimekirjas olevad kulid lavale. Kulid ei osanud aga laval midagi teha, kulisesid natuke ja kukkusid lavalt alla. Lavale Tooja kuli pidi üksi kummardama. Saalist kostis rahulolematu kulin. Kulide Looja tüdines kõigi nende kulide väljamõtlemisest ära, viskas nimekirja ahju ja pani teevee keema.
Kui kuu juba paistma hakkas kulistas Pajats kruuside kaupa piparmünditeed ja otsustas laia ilma õnne otsima minna. Aga ilm oli selle aja peale väga laiaks läinud ja Pajats eksis ära. Pajatsite Looja ei jaksanud enam seda ekslemist pealt vaadata ja tõstis Pajatsi laiast ilmast tagasi oma tuppa. Pani Pajatsi pingile ja küttis tal kere kuumaks nagu kerise. Kui Pajatsi kere oli piisavalt kuum, viskas Pajatsite Looja kerisele sahmaka leili. Pajatsist tekkinud aur imbus vaikselt saunapragudest välja ilmaruumi. Saigi terve lai ilm pajatseid täis. Ei olnud tal vaja ise kuskile ekslema minna. Õnne ta õnneks ei leidnud, see sadas hoopis Pajatsite Loojale ise sülle. See patsutas Õnnele põsele ja pani ta ahju otsa istuma, et ilus vaadata. Ahju otsas aga kuivas Õnn päris ära. Jäi kohe päris kiduraks, lõpuks ei paistnud tahma seest enam välja. Kuni üks Kilk ta üles leidis ja selga pani. Kilgil polnud Õnnest sooja ega külma. Õnn ju sooja ei andunud ja leiba ei küsinud. Kilk kilkas niisama ahjupraos, siis kui ilmamuutust oodata oli. Kui ühel päeval Kilk ahjupraost ära kadus, põles maja maha. Pajatsite Looja pani ameti maha ja hakkas luuletama. Kirjutas mitu poeemi, mida keegi kunagi ei avaldanud. Need olid lihtsalt liiga igavad. Pärast selgus, et Kilgil lõpuks vedas, ta oli ühe Koera seljas ratsutades traavivõistlused võitnud ja auhinnaks uue ahju saanud. Mis viga kilgata kui nii õnneliku lõpuga lugu.