Keskmiselt elavad inimesed 75 aastat. See tähendab, et keskmiselt saab iga inimene osa 75-st kevadest ja suvest, sügisest ja talvest. Nende aastate sisse mahub 900 kuud, mis teeb 3910 nädalat ja sealt omakorda 27 375 päeva. Väikese arvutusega saame ka tunnid, mis tiksuvad: 657 000. Natuke alla poole sellest magame. Seega vahel on mingi jamaga tegeledes või idioote taludes mõistlik mõelda korraks, kas see mahavisatud aeg ja närvikulu on ikka mu selle ainukordse ja kordumatu sügise vajalik osa. Kui tundub, et jamadega tegelemisest ja idiootide kasvatamisest tuleb endale kogemust ja aru juurde, siis võib rahumeeli jätkata. Kui aga selgub, et ei tule, siis milleks selle mittevajaliku koolituse eest oma ajaga tasuda. Aega ei saa rahaga mõõta. Time is money on so out!
Aeg on väärtuslik aga mitte kullakaaluline vaid kullakarvaline. Iga kevad on imeilus kingitus. Ja oma aega võiks jagada nende inimestega, kes on sulle armsad ja olulised. On täiesti loomulik ja õiglane, et peate ka iseennast üheks oluliseks inimeseks iseenda elus, võibolla isegi kõige olulisemaks, seega tasuks ka iseenesele oma tunde pühendada.
Inglise luuletaja A. E. Housman kirjutas kahekümne seitsme aastaselt nõnda ja elas 77nda eluaastani.
Mu seitsmekümnest eluaastast
kakskümmend tagasi ei tule eal.
Kakskümmend talve maha arvan,
viiskümmend järele jääb vaid, ma tean.
Viiskümmend kevadet on mulle vähe,
et imetleda õisi, sestap lähen
ja vaatan kirsi krooni lumist,
et meenutada ilu suvist.
Sama luuletus originaalkeeles:
Loveliest of trees, the cherry now
Is hung with bloom along the bough,
And stands about the woodland ride
Wearing white for Eastertide.
Now, of my threescore years and ten,
Twenty will not come again,
And take from seventy springs a score,
It only leaves me fifty more.
And since to look at things in bloom
Fifty springs are little room,
About the woodlands I will go
To see the cherry hung with snow.
1896
Aeg on väärtuslik aga mitte kullakaaluline vaid kullakarvaline. Iga kevad on imeilus kingitus. Ja oma aega võiks jagada nende inimestega, kes on sulle armsad ja olulised. On täiesti loomulik ja õiglane, et peate ka iseennast üheks oluliseks inimeseks iseenda elus, võibolla isegi kõige olulisemaks, seega tasuks ka iseenesele oma tunde pühendada.
Inglise luuletaja A. E. Housman kirjutas kahekümne seitsme aastaselt nõnda ja elas 77nda eluaastani.
Mu seitsmekümnest eluaastast
kakskümmend tagasi ei tule eal.
Kakskümmend talve maha arvan,
viiskümmend järele jääb vaid, ma tean.
Viiskümmend kevadet on mulle vähe,
et imetleda õisi, sestap lähen
ja vaatan kirsi krooni lumist,
et meenutada ilu suvist.
Sama luuletus originaalkeeles:
Loveliest of trees, the cherry now
Is hung with bloom along the bough,
And stands about the woodland ride
Wearing white for Eastertide.
Now, of my threescore years and ten,
Twenty will not come again,
And take from seventy springs a score,
It only leaves me fifty more.
And since to look at things in bloom
Fifty springs are little room,
About the woodlands I will go
To see the cherry hung with snow.
1896
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar