Poeedi unistus

Selle peale polegi nagu kohe midagi kosta. Poeedi unistus küll, aga kus on poeet?
Kui poeet pole läheduses ja Ostap head nõu ei anna, siis tuleb vaadata 12 tooli ja võtta ette väljasõite, et painavad küsimused leiaksid ise vastused. Või siis on variant võtta uuesti kätte Svejk ja lasta enda naerul kanda ja seigelda natuke aega koos ülemleitnant Lukašiga. Viimase nädala sisse mahtusid ootamatud ja oodatud kohtumised nii kodulinna lärmakas lokaalis kui ka pealinna hubastes taredes armsate inimestega, rännakud Otepää kõrgustikul ja ülikoolilinnas.

Eile Tartus Kuradisillal jalutades olin valmis kohtuma kasvõi Begemoti endaga, aga ta ei ilmunud välja. Ilmselt olin teises ajas, seiklesin mingis unistuste ajavööndis ja olin teinud ajahüppe eelmise sajandi üheksakümnendate algusesse ja seal selles ajahetkes Begemotti ei elanud. Meenusid hoopis Helmut Piirimäe loengud ajal, mil hakati esmakordselt normaalset eesti ajalugu õpetama. Meenusid Jaani kiriku fantastilised terrakotaskulptuurid. Meenusid RR ja HK, kellega Tiigi ühikas ja mujalgi sai õpitud. Ja siis ma lihtsalt kõndisin mitu tundi, kuhugi jõudmata. Ühel hetkel ei saanud aru, miks ma kõnnin sihitult mööda neid tänavaid. Vist oli lihtsalt vaja olla teises kohas, teises linnas, otsida mõtetele voogu ja ideedele teist keskkonda. Istusin pargipinkidel, lugesin veidi Shakespeare'i komöödiate analüüsi, mille olin saabuva uuslavastuse tõttu läbilugeda võtnud, et asjast midagi teada ja lihtsalt vaatasin ja lasin südamel kuulata mööduvate inimeste lugusid. Mul on üldse igasugu lugude vastu nõrkus. See on selline omalaadne mõttemäng, kus püüan juhusliku mööduja välimuse, tuju, oleku ja silmavaate järgi välja mõelda tema loo. Aa, mis värk Toomel nende liputajatega on? Pea iga  kord kui olen sinna sattunud arvab mõni isend, et oleks vaja mantlihõlma vahelt mulle suurt saladust demonstreerida. Liputajast inspireeritud fantaseering sai nii creepy, et ei julgenud tükk aega vastutulijaid vaadata.  Ronisin Vallikraavi tänavat pidi üles ja mõtlesin juba tagasi sõita, aga siis tuli meelde, et ERMis pidi olema Kodavere laulude plaadiesitlus.
Sellest räägiks aga pikemalt eraldi loos kunagi teine kord kui olen plaati paar korda kuulanud.
Igatahes sõitis "poeedi unistus" hilisõhtuse bussiga koju tagasi ja kirjutas tee peal paar surematut luulerida, mille avaldamine ei tule kunagi kõne allagi.