Endla teater.
Hamlet Anderson. Esietendus 22.10.2010
Nauditav teater ja magus tekst. Isegi väga magus. Absurdist groteski läbi realismi ja tagasi. Rewind. Kui saabub lõpp, algab kõik uuesti, sest alati on võimalik tagasi kerida. Kas algusesse või keskele, sõltub sellest kui palju soovite mäletada. Ja kas pult on sinu käes, või mängib seda katkendit elust teie asemel keegi teine.
Kui su nimi on Hamlet, siis pead leppima sellega, millise saatuse on Shakespeare sulle ette kirjutanud. Kui su nimi on Hamlet Anderson, siis kirjutab sinu saatuse Andres Noormets. Paneb sind elama Kafka Lossi, millesse pääsemine on võimatu, isegi kui sa oled juba sees. Su elu võib olla see loss, mis püüab sinu üle oma reeglitega domineerida ja mis sunnib sind ennast ehitama. Aga Hamlet Anderson ei taha. Hamlet Anderson ei allu. Tal on kama kaks. Teda ei huvita isa vaim, sest ta ei tundnud seda meest, kelle vaim see on. Ükskõiksuse suhtes on abitud nii vihased, armukadedad kui ka armastavad inimesed. Hamlet Andersoni ei häiri mitte miski. Teda häirib ainult ta ise. Lõpuks, peale lossi varingut istub ta ise jumala, kõikvõimsana valgusvihus, ja on kokkuvõttes ikkagi narr. Jumala Loll Narr, kes saab aru, et ajab lolli juttu. Narr iseenda reeglistikus. Sokrates, kellel ei ole Apoloogiat. Ta teab, et ta ei tea midagi.
Ja siis ei ole seinu, ei ole raame, kõik on tinglik, isegi lava on tinglik, sest Hamleti monoloogi lugedes jookseb mingi teine neurootiline narr mögafoniga ümber saali. Kuuleme kuidas heli liigub, eristame üksikuid katkeid ja arvame, et tegu on Hamleti monoloogiga. Aga kui seda ei loe Hamlet, kas see siis on Hamleti monoloog?
Ja ma saan aru, et mind lollitati sisse mingisse müstilisse fiktsiooni, milles on kõik klassikalise draama tunnused, aga lugu jutustatakse kusagil mujal. Lugu on see, mida nad räägivad seal, päris elus, videokatkendites, intervjuudes. Ja seal toimub veel suurem draama. Sest draama on seal, kus on päris inimesed, lihast ja luust, kes on nüüdseks, teatris olles muudetud samuti karakteriteks, fiktsiooniks. Nemad teavad midagi, mis paneb vaataja peas keerlema loo, mille kildudest saadakse kokku pilt. Pilt fiktiivsest Hamletist.
Tema kehastajast Andersonist kuuleme hoopis fiktiivsetelt kangelastelt - ehitajatelt, ema armukeselt, emalt, kes läägivad lugusid päris elust. Aga Anderson ei taha mitte midagi. Ta ei taha lossi, kuid on ise selles lossis. Ainult vaatab pilte tütarlapsest, kellega ta ei ole kunagi kohtunud ja kes saadab talle internetis iga päev ühe pildi. Mis siis lõpuks on päris? Mis järgi jääb? Kus on tõde? Tõde on seinal? Kas FB seinal? AGa kui sein kukub, kas siis ei ole tõde olemas? Kas siis reaalsus kaob? Või alles siis tekib? Mulle see lavastus võtit ei andnud, sest ma ei võtnud. Mina lihtsalt nautisin. Teksti, näitlejatöid, lavastust, tasandeid, vihjeid, viiteid, alltekste. Seega, mulle jääb hedonism. Jah, minu vaba valik, ja valikuvabadusega kaasneb vastutus, on hedonism. Nauditav lugu, mis ülistab naudinguid. Vähemalt minu jaoks.
Hamlet Anderson. Esietendus 22.10.2010
Nauditav teater ja magus tekst. Isegi väga magus. Absurdist groteski läbi realismi ja tagasi. Rewind. Kui saabub lõpp, algab kõik uuesti, sest alati on võimalik tagasi kerida. Kas algusesse või keskele, sõltub sellest kui palju soovite mäletada. Ja kas pult on sinu käes, või mängib seda katkendit elust teie asemel keegi teine.
Kui su nimi on Hamlet, siis pead leppima sellega, millise saatuse on Shakespeare sulle ette kirjutanud. Kui su nimi on Hamlet Anderson, siis kirjutab sinu saatuse Andres Noormets. Paneb sind elama Kafka Lossi, millesse pääsemine on võimatu, isegi kui sa oled juba sees. Su elu võib olla see loss, mis püüab sinu üle oma reeglitega domineerida ja mis sunnib sind ennast ehitama. Aga Hamlet Anderson ei taha. Hamlet Anderson ei allu. Tal on kama kaks. Teda ei huvita isa vaim, sest ta ei tundnud seda meest, kelle vaim see on. Ükskõiksuse suhtes on abitud nii vihased, armukadedad kui ka armastavad inimesed. Hamlet Andersoni ei häiri mitte miski. Teda häirib ainult ta ise. Lõpuks, peale lossi varingut istub ta ise jumala, kõikvõimsana valgusvihus, ja on kokkuvõttes ikkagi narr. Jumala Loll Narr, kes saab aru, et ajab lolli juttu. Narr iseenda reeglistikus. Sokrates, kellel ei ole Apoloogiat. Ta teab, et ta ei tea midagi.
Ja siis ei ole seinu, ei ole raame, kõik on tinglik, isegi lava on tinglik, sest Hamleti monoloogi lugedes jookseb mingi teine neurootiline narr mögafoniga ümber saali. Kuuleme kuidas heli liigub, eristame üksikuid katkeid ja arvame, et tegu on Hamleti monoloogiga. Aga kui seda ei loe Hamlet, kas see siis on Hamleti monoloog?
Ja ma saan aru, et mind lollitati sisse mingisse müstilisse fiktsiooni, milles on kõik klassikalise draama tunnused, aga lugu jutustatakse kusagil mujal. Lugu on see, mida nad räägivad seal, päris elus, videokatkendites, intervjuudes. Ja seal toimub veel suurem draama. Sest draama on seal, kus on päris inimesed, lihast ja luust, kes on nüüdseks, teatris olles muudetud samuti karakteriteks, fiktsiooniks. Nemad teavad midagi, mis paneb vaataja peas keerlema loo, mille kildudest saadakse kokku pilt. Pilt fiktiivsest Hamletist.
Tema kehastajast Andersonist kuuleme hoopis fiktiivsetelt kangelastelt - ehitajatelt, ema armukeselt, emalt, kes läägivad lugusid päris elust. Aga Anderson ei taha mitte midagi. Ta ei taha lossi, kuid on ise selles lossis. Ainult vaatab pilte tütarlapsest, kellega ta ei ole kunagi kohtunud ja kes saadab talle internetis iga päev ühe pildi. Mis siis lõpuks on päris? Mis järgi jääb? Kus on tõde? Tõde on seinal? Kas FB seinal? AGa kui sein kukub, kas siis ei ole tõde olemas? Kas siis reaalsus kaob? Või alles siis tekib? Mulle see lavastus võtit ei andnud, sest ma ei võtnud. Mina lihtsalt nautisin. Teksti, näitlejatöid, lavastust, tasandeid, vihjeid, viiteid, alltekste. Seega, mulle jääb hedonism. Jah, minu vaba valik, ja valikuvabadusega kaasneb vastutus, on hedonism. Nauditav lugu, mis ülistab naudinguid. Vähemalt minu jaoks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar