Minevik on nii habras, et teda saab üles kaevata vaid lusikaga. Sõna otseses ja kaudses mõttes, arvestades arheoloogilisi kaevamisi. Ja ikkagi saame vaadata ainult nii kaugele edasi, kui oskame tagasi vaadata. Rohkem ei oska me mineviku jälgedest välja lugeda. Sest mõttelugu me kuigi kaugele tagasi ei tea. Me ei tea, millest mõtles inimene ja kuidas sündisid kultuurid ja mis oli enne 4500 a. eKr, enne aega, millest on esimesed arheoloogilised leiud ja ainelised tõendid. Inimene on oma allakäiguni jõudnud, sest ta unustab ja muutub mugavaks. Teadvuse kasutamist, intuitsiooni jälgimist juuritakse meist juba lapsest peast välja ega õpetata meile üldse.
Tegelikult ei ole esivanemate ja nende tarkuse ning meie vahel mingit barjääri peale meie endi. Barjäär mineviku ja oleviku vahel on igaühe enda peas. Inimese taandarenenud meeli on võimalik teritada!
See ongi see traditsiooni tarkus.
Mul on tunne, et enne Kristust ja piiblit ja kogu seda maailma alguse Soodomat ja Komorrat, olime lihtsalt inimesed. Aadama ja Eeva lugu karistas inimkonda ja tegi nad süüdlasteks. Ja seda häbi elatakse nüüd igapäevaselt välja igal alal, võtame kasvõi igapäevase jahumise mingil nais-ja meesteemal. Või millise jamaga on täidetud meie igapäevane info ja suhtlusruum. Tohutult mittevajalikku infomüra, millega pole mitte midagi peale hakata. Ja teiste inimeste elusid, mida meediast pähe topitakse, justkui sul poleks oma imelist elu millegi muuga täita. No ma ei tea, miks see vajalik on. Aga see ei puutu asjasse.
Jah, aga arvestades, et me näeme ainult nii kaugele kui oleme osanud vaadata, siis kas tõesti võiks olla võimalik vaadata aastasse 4500? Tahaks ju... Aga arvestades inimese eluiga ja meis väljaarendatud iseenesekesksust ja üksikindiviidi jumalikkust, võiks osata piiluda vähemalt samapalju aega edasi kui iseennast mäletad. Või kas on vaja teada? Tegelikult me ju teamegi, sest meie unistused saavad täituda ainult läbi taotluse. Taotleme homset päeva, sest meil on tunne, et meid ootab seal veel üks unistus. Ja kui homne muutub olevikuks oleme tänulikud, et antakse veel hingetõmbeid maailma imesid nautida.
Või siis ikkagi tõesti üks päev korraga? Muidu võib vahepeal elamise ära unustada ja unistadagi millestki kättesaamatust. Aga need aastad, mida oled kellegagi koos veetnud loevad tulevikkuvaatamisel topelt, sest oled saanud sealt kaks kogemust. Loeb ka ema ja isaga, lastega koosveedetud aeg. Päris üksi elavad ainult kõige tugevamad. Eremiidid. Ja need, kellel on kõrgestiarenenud kõiksuse taju ja kes ei vaja osadust teise inimesega. Kes ei vaja igapäevast peegeldust, et eksisteerida. Need on inimesed, kes on osaduses kõige vägevamaga, kes kuidas teda parasjagu tajub või nimetab- Loodus, Jumal, Maaema, Looja ehk Looming, valgus, inspiratsioon vms.
Ja sellises osaduses olemine võiks olla tegelikult igaühe Suur Püüdlus, ehk siis tõesti õnnestuks vaadata ka kaugele ettepoole. Kogukondlk teadvus ja kogukondliku teadvuse tervislik seisund mõjutab otseselt kogu inimkonna käekäiku. Aga minevik jälle, va õpetaja, mängib siin suurt rolli, ühest küljest see, mis meile kaasa pannakse, teisalt taas see, mida selle lühikese ajaga suudame õppida ja kaasa haarata. Kui ikka tahame õppida. Kui õppimine on meie taotlus.
Selle pisut hüpliku ja segase öise mõttevoo saaks siis kokku võtta üsna harjumuspärase argiuskumusliku lausega: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Aga väga tõene tundub ta kui selle mõttesse end sisse kaevata ja kehtib nii maailma ajaloo kui ka üksikisiku ajaloo suhtes. Kui meil pole kogemust eilsest, ei oska me homme uuele päevale vastu minna. Ei oska me vastu võtta olevikus juhtuvaid õppetunde. Olgu nii valusad kui tahes. Ja nõnda me siis kaevame lusikaga igaks uueks päevaks minevikust ainelist ja vaimlist varandust, et osata ikka samm-sammu haaval edasi vaadata.
Tegelikult ei ole esivanemate ja nende tarkuse ning meie vahel mingit barjääri peale meie endi. Barjäär mineviku ja oleviku vahel on igaühe enda peas. Inimese taandarenenud meeli on võimalik teritada!
See ongi see traditsiooni tarkus.
Mul on tunne, et enne Kristust ja piiblit ja kogu seda maailma alguse Soodomat ja Komorrat, olime lihtsalt inimesed. Aadama ja Eeva lugu karistas inimkonda ja tegi nad süüdlasteks. Ja seda häbi elatakse nüüd igapäevaselt välja igal alal, võtame kasvõi igapäevase jahumise mingil nais-ja meesteemal. Või millise jamaga on täidetud meie igapäevane info ja suhtlusruum. Tohutult mittevajalikku infomüra, millega pole mitte midagi peale hakata. Ja teiste inimeste elusid, mida meediast pähe topitakse, justkui sul poleks oma imelist elu millegi muuga täita. No ma ei tea, miks see vajalik on. Aga see ei puutu asjasse.
Jah, aga arvestades, et me näeme ainult nii kaugele kui oleme osanud vaadata, siis kas tõesti võiks olla võimalik vaadata aastasse 4500? Tahaks ju... Aga arvestades inimese eluiga ja meis väljaarendatud iseenesekesksust ja üksikindiviidi jumalikkust, võiks osata piiluda vähemalt samapalju aega edasi kui iseennast mäletad. Või kas on vaja teada? Tegelikult me ju teamegi, sest meie unistused saavad täituda ainult läbi taotluse. Taotleme homset päeva, sest meil on tunne, et meid ootab seal veel üks unistus. Ja kui homne muutub olevikuks oleme tänulikud, et antakse veel hingetõmbeid maailma imesid nautida.
Või siis ikkagi tõesti üks päev korraga? Muidu võib vahepeal elamise ära unustada ja unistadagi millestki kättesaamatust. Aga need aastad, mida oled kellegagi koos veetnud loevad tulevikkuvaatamisel topelt, sest oled saanud sealt kaks kogemust. Loeb ka ema ja isaga, lastega koosveedetud aeg. Päris üksi elavad ainult kõige tugevamad. Eremiidid. Ja need, kellel on kõrgestiarenenud kõiksuse taju ja kes ei vaja osadust teise inimesega. Kes ei vaja igapäevast peegeldust, et eksisteerida. Need on inimesed, kes on osaduses kõige vägevamaga, kes kuidas teda parasjagu tajub või nimetab- Loodus, Jumal, Maaema, Looja ehk Looming, valgus, inspiratsioon vms.
Ja sellises osaduses olemine võiks olla tegelikult igaühe Suur Püüdlus, ehk siis tõesti õnnestuks vaadata ka kaugele ettepoole. Kogukondlk teadvus ja kogukondliku teadvuse tervislik seisund mõjutab otseselt kogu inimkonna käekäiku. Aga minevik jälle, va õpetaja, mängib siin suurt rolli, ühest küljest see, mis meile kaasa pannakse, teisalt taas see, mida selle lühikese ajaga suudame õppida ja kaasa haarata. Kui ikka tahame õppida. Kui õppimine on meie taotlus.
Selle pisut hüpliku ja segase öise mõttevoo saaks siis kokku võtta üsna harjumuspärase argiuskumusliku lausega: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Aga väga tõene tundub ta kui selle mõttesse end sisse kaevata ja kehtib nii maailma ajaloo kui ka üksikisiku ajaloo suhtes. Kui meil pole kogemust eilsest, ei oska me homme uuele päevale vastu minna. Ei oska me vastu võtta olevikus juhtuvaid õppetunde. Olgu nii valusad kui tahes. Ja nõnda me siis kaevame lusikaga igaks uueks päevaks minevikust ainelist ja vaimlist varandust, et osata ikka samm-sammu haaval edasi vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar