Vana mees ja valge hobune

Ühes väikeses külas elas vana mees. Ta oli väga vaene, aga kõik kadestasid teda, sest tal oli imeilus valge hobune. Isegi kuningas oleks tema varandust endale soovinud. Sellesarnast hobust - suursugust, sädelevvalget,  rühikat ja tugevat ei olnud kellegi silmad varem näinud. 
Inimesed pakkusid sageli hobuse eest uskumatut hinda, aga vana mees ei olnud nõus müüma. "See pole mulle lihtsalt hobune. Ta on nagu kaaslane, ta on sõber, mitte minu omand. Kuidas ma saaksin oma sõpra müüa?" Mees oli vana ja vaene, kiustatus oli suur. Aga ta ei müünud teda mitte kunagi kellelegi.
 Ühel hommikul ei olnud hobust tallis ja kogu küla kogunes kokku seda vaatama. " Sa vana loll," pobisesid nad, "ise nii vaene, ei võinud siis hobust maha müüa, me ju hoiatasime sind, et keegi võib selle ära varastada. Nüüd pole sul raha ega midagi. Sa oleks ta eest nii hea hinna saanud, et oleksid võinud elu lõpuni rahumeeli elada. Nüüd on su hobune kadunud ja sind on tabanud ebaõnn." 
Aga vana mees ütles neile: "Ärge kiirustage. Öelge lihtsalt, et hobust pole tallis. See on fakt, kõik ülejäänu on puhas oletus ja kohtumõistmine. Ütlete, et mind on tabanud ebaõnn, kuidas te saate seda teada ja minu eest otsustada?" 
Aga inimesed vaidlesid talle vastu: " Ära pea meid rumalateks! Me pole võibolla suured filosoofid, aga suurt filosoofiat pole siin vajagi. On lihtsalt väga lihtne tõsiasi, et sinu hobuse kadumine on seotud needusega."
Vana mees kõneles veelkord. "Ainus, mida mina tean, on see, et tall on tühi ja hobune on kadunud. Ülejäänu on mulle teadmata. Ma ei või öelda, kas see on needus või õnnistus. Me näeme ainult ühte väikest osakest sellest loost. Kes oskab öelda, mis järgmiseks juhtub?"
Külarahvas naeris. Nad mõtlesid, et mees on segane. Nad olid alati arvanud, et ta on rumal. Kui ta poleks olnud rumal, oleks ta ju hobuse maha müünud ja sellest rahast kenasti ära elanud. Aga selle asemel oli ta vaene puuraidur ja raius ikka küttepuid, vedas neid metsast välja ja müüs neid. Ta elas peost suhu ja armetus vaesuses. Nüüd oli ta tõepoolest tõestanud, et ta on rumal inimene.
Viisteist päeva hiljem tuli hobune tagasi. Teda ei olnudki varastatud, ta oli lihtsalt metsa jooksnud. Ja ta ei tulnud tagasi üksi, vaid tõi kaasa tosin metsikut hobust. Ja taaskord kogunes külarahvas ja kõneles: "Vana mees, sul oli õigus ja meie eksisime. See, mis meie arvasime, et on needus, oli hoopis õnnistus. Anna meile andeks." 
Ja vana mees vastas:  Te mõtlete jälle liiga palju. Öelge lihtsalt, et hobune on tagasi. Nentige, et kaksteist hobust tulid temaga kaasa, aga ärge andke hinnangut. Kuidas te võite teada, et see on õnnistus või mitte, Kui te ei tea kogu lugu, kuidas te võite kohut mõista? Loete ju ainult ühte lehekülge sellest raamatust. Ja näete ainult ühte sõna kogu lausest. Kas te saate selle järgi tervest lausest aru?"
"Elu on nii üürike hetk, ärge andke kogu tervikule hinnangut ühe sõna või ühe lehekülje järgi. Teil on ju üksainus pisike detail. Ärge öelge, et see on õnnistus, keegi ei tea. Mina olen rahul sellega, mida ma tean ja ei lase end eksitada sellest, mida ma ei tea."
Võibolla on vanal mehel õigus, ütlesid nad teineteisele. Ja rääkisid vähem. Aga sügaval sisemas arvasid nad ikka, et tal pole õigus. Nemad olid kindlad, et see on õnnistus. Tosin metsikut täkku oli tulnud tagasi. Väikese tööga oleks nad saanud taltsutatud ja välja koolitatud ning hulga raha eest maha müüdud.
Vanal mehel oli poeg, ainus poeg. Noor mees hakkas metsikuid hobuseid taltsutama. Aga kukkus paar päeva hiljem ühe hobuse seljast ja murdis mõlemad jalaluud. Ja külarahvas kogunes taaskord vana mehe ümber seda asja arutama ja oma arvamusi avaldama.
 "Sul oli õigus," ütlesid nad. "See oli tõesti nii, nagu sa ütlesid. Need tosin täkku ei olnud õnnistus, vaid needus. Su ainus poeg murdis mõlemad jalad ja nüüd ei ole sul su vanas eas kedagi, kes sind aitaks. Oled nüüd vaesem kui kunagi varem."
Vana mees rääkis neile taas: "Inimesed, te olete võtnud kohtumõistmise oma kinnisideeks. Ärge tehke seda. Öelge lihtsalt, et mu poeg murdis mõlemad jalad. Kes teab, kas see on õnnistus või needus. Keegi ei tea. Meil näeme ainult osakest tervikust. Elu tuleb meile väikeste osadena."
Ja juhtus nõnda, et mõned nädalad hiljem hakkas nende maa naabermaaga sõdima. Kõik küla noored mehed kutsuti sõjaväkke. Ainult vana mehe poeg jäi koju, sest ta oli vigane. Jälle kogunes külarahvas vana mehe juurde, nüüd aga juba nuttes ja kaeveldes, sest nende pojad olid ära viidud. Võimalus, et nad tagasi tulevad, oli kaduvväike. Vaenlane oli tugev, ja selles sõjas polnud lootustki võita. Neil ei olnud enam lootustki  oma poegi kunagi näha. 
"Sul oli õigus, vana mees," nutsid nad. "Issand ise teab, et sul oli õigus. Siin on ju tõendus sellele. Sinu poja õnnetus oli õnnistuseks. Tema jalad on küll murtud, ent ta on koos sinuga. Meie pojad on igaveseks läinud." 
Vana mees kõneles jälle. "Teiega on võimatu rääkida. Alatasa teete te mingeid järeldusi ja otsuseid. Mitte keegi ei tea. Öelge ainult, et teie pojad pidid minema sõtta ja minu oma mitte. Keegi ei tea, kas see on õnnistus või needus. Keegi pole selleks piisavalt tark. Ainult Jumal ise teab."


Ja nõnda ongi, nagu vanad hiinlased ütlevad, et väga sageli, kui juhtub midagi, millest teised võivad arvata, et see on hea õnn, võivad tagajärjed olla hävitavad. Samal kombel võib õnnetu juhus tuua kaasa õnne. Seetõttu, ärgem kaotagem soovi jätkata ja edasi minna. Samas kui mingi soov on väga lihtsalt täitunud  ei ole ka põhjust iga õnnehetke üle ülemeelikult enesega rahulolu tunda.
Lõplik hinnang kivistab meeled. Ja meie meeled tahavad alati otsuseid, sest osalemine lõputus kulgemises on alati ebamugav ja paneb meid proovile. 
Tegelikult ei lõpe teekond kunagi. Üks rada lõpeb, teine algab: üks uks sulgub, teine avaneb. Kui jõuate tippu, näete veel kõrgemat tippu. Ainult need, kes on nii julged, et unustavad eesmärgi ja on rahul teekonnaga, rahul lihtsalt hetkes elamisega ja selles kasvamisega, suudavad saada üheks tervikliku maailmaga. 


Ilus muinasjutt, tõlge minu poolt