Hetk

Sõitsin ilma põhjuseta linnast välja. Lihtsalt selleks et sõita, rolleri akut laadida ja natuke tuult kõrvade vahele saata. Ei pööranud tähelepanu kuhu ma sõidan, igal ristmikul otsustasin, kas keeran vasakule või paremale. Võimalikult sihitult ja võimalikult juhuslikult. Jõudsin lõpuks ühte kohta välja ja tegin peatuse. Istusin metsa alla kivile maha ja kuulasin kuidas linnud laulsid. Äkitselt maailm muutus. Vaikis. Linnulaulu taust jäi. Süda veel järelpuperdas kihutamisest ja kiirusest ja linnatolmust ja peas huugamas miljoneid töömõtteid. Ja siis jäin ise ka vait. Vaatasin ringi.
Suured sammaldunud puud,
vanemad kui vanaemad, puutumata ümbrus, mõned valged lindid okstel.
Kuulasin.
Vaatasin.
Oli küll.
Hiis oli.
Püha hiis.
Ilus oli.
Päike silitas põski, vanad puud õõtsusid ja jutustasid oma lugusid. Ja mina istusin ohvrikivil. "Soh, kas ma nüüd ohverdan iseennast?" mõtlesin. Aga siis tegin kiviga väikese vahetuskauba ja sain ikka tulema.
Ja lisaks sain oma rahu tagasi. Istusin seal veel tükk aega ja mõistsin, et see on nüüd jälle see koht, kui peaks hüüdma: oo, ilus hetk, oh viibi veel. Sellesse hetke hakkan end tagasi mõtlema kui müra hakkab mõtteid matma ja hallvarese tunne peale tuleb.