Mingis mõttes sai Pelevini novell "Kollane nool" mulle millalgi selle sajandi alguses ukseavajaks Pelevini teistesse raamatutesse. Pärast seda julgesin hakata ka muid lugusid ette võtma. See on mõnusalt visuaalne lugu mehest, kes unustab ühel hommikul ära, et ta sõidab rongiga, mille nimi on "Kollane nool" ja et see rong suundub purustatud silla poole. Ta muutub reisijaks, kes ei kuule enam rongirataste tam-tam-i. See lugu on mõttelend, mis esitab küsimusi, mis on päris ja mis on ainult meie tajudes. Maailma peatamise teema on new age kirjanduses üpris tuntud (kes Castanedat mäletab, siis seal ka) ja mulle tundus, et see oli ka kogu selle keeruka situatsioonidest ja kohtumistest pungil loo võti. Tegelikult isegi liiga lihtne võti, kui nii mõelda. Aga vahel on vaja kedagi, kes meile seda lihtsust meelde tuletaks. Sageli on geniaalsus lihtsuses. Aga mida aeg edasi, seda vähem ma leian Pelevini raamatutest enda jaoks midagi enamat kui pelgalt põnevad süžeed. Need teemad, mis läbi jooksevad on minu jaoks juba pisut tallatud rajad ja ma ei leia uusi mõtteid enda jaoks.
Igal juhul oli mul hea meel, et Mart Koldits võttis Ugalas just nimelt "Kollast noolt" lavastada, sest sellise asja lavastamine kahtlemata lihtne ei ole. Lavastus on väga filmilik, lisaks sellele, et laval on kaamerad ja videod, peab ka publik oma kahe okulaariga kadreerima tähelepanu erinevatesse punktidesse laval. Ülesehituselt meenutab ta enim Jarmuschi filmi "Surnud mees", kuigi ilma blackout'ideta. Mingis mõttes on mõlemad ühed teelolemise lood iseenda vältimatu lõpu poole, millega kaasneb ka maailma lõpp. Kui me ise enam maailma ei taju, kas siis on tähtsust sellel, et maailm on olemas. Aga see, et saabub surm, ei ole mingi uudis. Küsimus on vaid milline pagas meil sel hetkel kaasas on. Pelevin ütleb Kollases nooles: "Me asume pidevalt reisile, mis lõppes hetk enne seda kui me jõudsime välja sõita."
Indiviidi jaoks on muidugi olulisim küsimus, kuidas saada nii tugevaks, et ei peaks kaasa loksuma rongis, mis veab meid tulevikku. Kuidas aru saada, et rong on peatunud ja peab olema julgust avada uks. Kas on võimalik rongist maha minna? Kas me saame ilma ühiskonnata hakkama nagu näiteks müstilised lumeinimesed? Niikaua kui meid hoitakse selle maailma reeglite sees ja me vabatahtlikult hoiame silme ees klappe, uskumata kõike seda, mida tajume, aga mida meile pole õpetatud, näemegi ainult seda, mis on normatiivne.
Igatahes "Kollane nool" on väärt vaatamist. See on peegelpilt meist endist, oravaratastes jooksvatest argipäeva uppuvatest inimestest, kes unustavad olla õnnelikud, sest neil ei ole selleks aega.
Lavastuse koduleht
Igal juhul oli mul hea meel, et Mart Koldits võttis Ugalas just nimelt "Kollast noolt" lavastada, sest sellise asja lavastamine kahtlemata lihtne ei ole. Lavastus on väga filmilik, lisaks sellele, et laval on kaamerad ja videod, peab ka publik oma kahe okulaariga kadreerima tähelepanu erinevatesse punktidesse laval. Ülesehituselt meenutab ta enim Jarmuschi filmi "Surnud mees", kuigi ilma blackout'ideta. Mingis mõttes on mõlemad ühed teelolemise lood iseenda vältimatu lõpu poole, millega kaasneb ka maailma lõpp. Kui me ise enam maailma ei taju, kas siis on tähtsust sellel, et maailm on olemas. Aga see, et saabub surm, ei ole mingi uudis. Küsimus on vaid milline pagas meil sel hetkel kaasas on. Pelevin ütleb Kollases nooles: "Me asume pidevalt reisile, mis lõppes hetk enne seda kui me jõudsime välja sõita."
Indiviidi jaoks on muidugi olulisim küsimus, kuidas saada nii tugevaks, et ei peaks kaasa loksuma rongis, mis veab meid tulevikku. Kuidas aru saada, et rong on peatunud ja peab olema julgust avada uks. Kas on võimalik rongist maha minna? Kas me saame ilma ühiskonnata hakkama nagu näiteks müstilised lumeinimesed? Niikaua kui meid hoitakse selle maailma reeglite sees ja me vabatahtlikult hoiame silme ees klappe, uskumata kõike seda, mida tajume, aga mida meile pole õpetatud, näemegi ainult seda, mis on normatiivne.
Igatahes "Kollane nool" on väärt vaatamist. See on peegelpilt meist endist, oravaratastes jooksvatest argipäeva uppuvatest inimestest, kes unustavad olla õnnelikud, sest neil ei ole selleks aega.
Lavastuse koduleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar