Selle suure talu õuel oli soovide kaev. Iga päev käisid taluelanikud ja rahvast kaugemaltki selle kaevu juures, ja iga kord täideti üks nende soov. Ainult üks. Kui soov oli välja öeldud, siis nii ka läks. Ja ümber sai mõelda alles järgmise sooviga, järgmisel päeval. Vahel toodi kaevu juurde imikud, kes ei osanud isegi rääkida, aga kaev sai ka nende soovidest aru. Juba mõne hetke pärast vahetas ema neile kuiva mähkme ja andis neile süüa.
Siis tulid lapsed. Kommi nõudsid nad ja said oma kommi. Tulid teismelised poisid ja plikad ja soovisid. Ilusaid riideid, asju, vahel isegi häid hindeid, et õpetajatele meeldida. Ükskord üks isegi soovis endale normaalseid vanemaid. Ja juba järgmisel hommikul üles ärgates jõudsid nad arusaamisele, et nende vanemad ongi kõige normaalsemad maailmas. Ja teised said koolis häid hindeid.
Tulid noored, põsed õhetamas ja soovisid oma elu armastust kohata. Oli neid, kes soovisid, et see neiu või noormees, kes muidu neid tähele ei pannud, vaataks just tema poole. Ja see juhtus varem või hiljem.
Käisid seal ka suured inimesed, küpses eas ja enesekindlad, aga ka nemad leidsid igaks päevaks endale mingi väikese soovi. Kellel oli vaja autot, kellel uusi lilleseemneid, kellel imerohtu areneva kiilaspäisuse vastu. Igasuguseid soove oli. Selle kaevu kõrvad olid kõike kuulnud. Keegi enam ei mäletanudki, kuidas see kaev oli õuele tekkinud ja kuidas avastati, et tema vett juues soovid täide lähevad. Nii lihtsalt oli.
Ainult vanaperemees, kel palju aastaid turjal, ei olnud palju-palju aastaid kaevu juures käinud. Kõik natuke imestasid, et kas temal siis ei olegi mingeid soove? Õhutasid teda algul, et tule lähme, saad ka oma muredele lahendused, aga tema vaid rehmas käega ja istus edasi maja ees pakul ja jälgis ümberringi toimuvat.
Jälgis ja mõtles. Kuni ühel heal päeval tõusis oma pingilt ja kõndis kaevu juurde ja soovis. Soovis kõigest hingest, nii kõvasti, et kui ta selle soovi oli jõudnud esitada, sai tema aeg otsa ja ta suri. Keegi ei kuulnud tema soovi.
Ainult kaev kuulis. Ja kaev jäi mõttesse. Jäi kohe nii mõttesse, et vesigi kuivas kaevust pea olematuks. Ainult paar tilka jäigi veel kaevu põhja. Kaev mõtles, sest vana mees oli soovinud, et see kaev, kes eluaeg kõigi soove oli täitnud, saaks ka ise midagi soovida. Kaev mõtles terve pika päeva, mõtles öö ja mõtles veel teisegi päeva. Ja niikaua kui kaev mõtles, ei saanud keegi midagi soovida. Kõik olid kaevu peale pahased. Kuidas nii, kas kaev on rikkis? Peaks parandaja kutsuma, aga kust sellist leida? Mida päev edasi, seda suuremaks pahameel kasvas. Mul oleks ju vaja seda ja teist ja kolmandat nurisesid ühed. Ma ei saa ju niimoodi üldse elada, kui mul neid asju ei ole, nurisesid teised. Ma tahan selle tüdrukuga kohe tuttavaks saada, pildus üks armunud noormees kaevu kõrval tuliseid sädemeid.
Kolmandal päeval oli kaevul vastus ja soov valmis ja kolmandal päeval oli ka kaev õuelt kadunud. Sest kaevu soov oli, et edaspidi õpiksid inimesed ise oma soove täitma. Ja mis neil inimestel muud üle jäi, tasapisi harjutades õppisid lapsed kommi nuruma, tüdrukud õigel ajal juustesse lehve siduma, et poiste tähelepanu äratada ja suured inimesed said ühel hetkel palju selgemalt aru, et kõik, mis kergelt tuleb, ka kergelt läheb. Kui igaüks oma soovi täideviimiseks natukenegi rohkem pingutas, oli juba väga hästi. Isegi kui kõik ei õnnestunud kohe nii nagu oli soovitud, siis järgmisel korral sai ju soovi natukene parandada ja elu veeres ikka ja enam-vähem sellistes roobastes nagu vaja. Ja ometigi mõtles enamik inimesi õhtuti pärast rasket päeva selle peale, et miks kurat me pidime selle vanamehe sinna kaevu juurde laskma?
Siis tulid lapsed. Kommi nõudsid nad ja said oma kommi. Tulid teismelised poisid ja plikad ja soovisid. Ilusaid riideid, asju, vahel isegi häid hindeid, et õpetajatele meeldida. Ükskord üks isegi soovis endale normaalseid vanemaid. Ja juba järgmisel hommikul üles ärgates jõudsid nad arusaamisele, et nende vanemad ongi kõige normaalsemad maailmas. Ja teised said koolis häid hindeid.
Tulid noored, põsed õhetamas ja soovisid oma elu armastust kohata. Oli neid, kes soovisid, et see neiu või noormees, kes muidu neid tähele ei pannud, vaataks just tema poole. Ja see juhtus varem või hiljem.
Käisid seal ka suured inimesed, küpses eas ja enesekindlad, aga ka nemad leidsid igaks päevaks endale mingi väikese soovi. Kellel oli vaja autot, kellel uusi lilleseemneid, kellel imerohtu areneva kiilaspäisuse vastu. Igasuguseid soove oli. Selle kaevu kõrvad olid kõike kuulnud. Keegi enam ei mäletanudki, kuidas see kaev oli õuele tekkinud ja kuidas avastati, et tema vett juues soovid täide lähevad. Nii lihtsalt oli.
Ainult vanaperemees, kel palju aastaid turjal, ei olnud palju-palju aastaid kaevu juures käinud. Kõik natuke imestasid, et kas temal siis ei olegi mingeid soove? Õhutasid teda algul, et tule lähme, saad ka oma muredele lahendused, aga tema vaid rehmas käega ja istus edasi maja ees pakul ja jälgis ümberringi toimuvat.
Jälgis ja mõtles. Kuni ühel heal päeval tõusis oma pingilt ja kõndis kaevu juurde ja soovis. Soovis kõigest hingest, nii kõvasti, et kui ta selle soovi oli jõudnud esitada, sai tema aeg otsa ja ta suri. Keegi ei kuulnud tema soovi.
Ainult kaev kuulis. Ja kaev jäi mõttesse. Jäi kohe nii mõttesse, et vesigi kuivas kaevust pea olematuks. Ainult paar tilka jäigi veel kaevu põhja. Kaev mõtles, sest vana mees oli soovinud, et see kaev, kes eluaeg kõigi soove oli täitnud, saaks ka ise midagi soovida. Kaev mõtles terve pika päeva, mõtles öö ja mõtles veel teisegi päeva. Ja niikaua kui kaev mõtles, ei saanud keegi midagi soovida. Kõik olid kaevu peale pahased. Kuidas nii, kas kaev on rikkis? Peaks parandaja kutsuma, aga kust sellist leida? Mida päev edasi, seda suuremaks pahameel kasvas. Mul oleks ju vaja seda ja teist ja kolmandat nurisesid ühed. Ma ei saa ju niimoodi üldse elada, kui mul neid asju ei ole, nurisesid teised. Ma tahan selle tüdrukuga kohe tuttavaks saada, pildus üks armunud noormees kaevu kõrval tuliseid sädemeid.
Kolmandal päeval oli kaevul vastus ja soov valmis ja kolmandal päeval oli ka kaev õuelt kadunud. Sest kaevu soov oli, et edaspidi õpiksid inimesed ise oma soove täitma. Ja mis neil inimestel muud üle jäi, tasapisi harjutades õppisid lapsed kommi nuruma, tüdrukud õigel ajal juustesse lehve siduma, et poiste tähelepanu äratada ja suured inimesed said ühel hetkel palju selgemalt aru, et kõik, mis kergelt tuleb, ka kergelt läheb. Kui igaüks oma soovi täideviimiseks natukenegi rohkem pingutas, oli juba väga hästi. Isegi kui kõik ei õnnestunud kohe nii nagu oli soovitud, siis järgmisel korral sai ju soovi natukene parandada ja elu veeres ikka ja enam-vähem sellistes roobastes nagu vaja. Ja ometigi mõtles enamik inimesi õhtuti pärast rasket päeva selle peale, et miks kurat me pidime selle vanamehe sinna kaevu juurde laskma?
Väga huvitav lugu
VastaKustuta