luuletajad

Moskvas ei tea iial, millal sind ootavad üllatused. Lähed õhtul täiesti süütuna ja eelarvamusteta uksest välja ja tuled tagasi ja avastad, et oled ootamatult oma süütuse kaotanud. Läksin minagi Jevgeni Jevtušenko luuleõhtule vaid selle mõttega, et vaatan ära, mis nägu see klassikuks peetav luuletaja on. Ja sain paraja laksu. Võibolla mitte Jevtušenkost, see peatselt 77 saav mees on vaieldamatult hea näitleja ja deklameerija. Ja rääkida oskavad Venemaal vist sülelapsedki nõnda, et pisara välja kisub. Kolm ja pool tundi toolil vene keeles luuletusi kuulata... Paras katsumus. Vene moodi deklameerimine on muidugi eriline draamavorm. Nad loevad seda absoluutselt traumaatiliselt, nagu retsiteeriks, häält tõstes ja langetades, nii et sul ei tekigi muljet, et loetakse luulet, vaid et tegu on mingisuguse skandeerimise ja poliitkoosolekuga.Vähemalt vagurale eestlasele jääb selline mulje. Ja parimatele repliikidele plaksutatakse tormiliselt.

Igatahes Jevtušenko, kes juba kakskümmend aastat koostab vene luule antoloogiaid ja avaldab kõik oma read, mis ta kasvõi peldikupaberile sirgeldab luule nime all, tõi Kotka teadvusse uue nime.
ARKADI KUTILOV.
Mees, kes sündis 40ndal aastal ja oli Omskimaalt väikesest külast pärit looduslaps. Mees, kes sügaval nõukaajal ei mahtunud ühegi raami. Mees kellele enese väljendamine oli sama oluline nagu mõnele teisele söömine ja tundis lausa füüsilist kirjutamisvajadust. Lisaks sellel joonistas uskumatuid pilte, mille pärast oleks ka Dali kade olnud. Kui Adi Kutilov kord Omski linna peatänaval millalgi kaheksakümnendatel käis peldikupott käes, millesse oli surutud Brežnevi pilt pandi ta selle eest paariks aastaks hullumajja. Tegelikult elas mees juba pea 17 aastat Omskis nagu viimane parm igal pool kus juhtus. Tühjades majades, trepikodades, kanalisatsioonitrassides. Ja hullumaja oli tema jaoks nagu sanatoorium, kus sai vähemalt korrapäraselt süüa ja peaaegu 24 h ööpäevas kirjutada. Legend räägib, et teda näidati lausa psühhiaatriatudengitele kui meest, kes oli mis iganes ette antud teemal võimeline loenguid pidama.
Kui saatus poleks teda kord kokku viinud ühe ja ilmselt ка ома ainsa sõbraga-Gennadi Velikoselskiga , kes tõmbas ta sõna otseses mõttes august välja ja pani ta esinema, korraldas tema luuleõhtuid ja kogus kokku kõik, mis mehel oma loomingust olemas oli, poleks maailm ilmselt teada saanudki, kes ta selline oli. Velikoselski oli ka esimene, kes andis 5 aastat peale tema surma välja tema luulekogu. Mingis mõttes oli Adi nagu Võssotski. Ütles mis tahtis. Kuna ta oli hullumajas olnud, siis ta ise ütles et ta nii segane, et võib täpselt sama moodi rääkida nii ministrite kui koristajatega. Kutilovil oli ka perekond kunagi, aga tema lapsed isegi ei teadnud, et nende isa luuletusi kirjutas. Lõpp oli kurb. Millalgi 85ndal leiti tema surnukeha kanalisatsioonitrassist. Nüüdseks on Kutilov leidnud koha vene luule antoloogiates. Lugesin tema luuletusi palavikuliselt terve eilse öö. Täpne, andekas, lihtsalt uskumatult õrna sotsiaalse närviga luuletaja. Täiesti filosoofilised on need paar rida mu meelest:
Добро можно делать
и одному,
а для зла - нужны двое.

/Head võib teha
ka üksida
kurjuseks- on vaja kaht.

Või kasvõi need lühikesed read, mis ta enne surma kirjutas. Võimud ähvardasid ta lihtsalt "ära kaotada" kuna ta oli oht nõukogude riigile.

Меня убили. Мозг втоптали в грязь.
И вот я стал обыкновенный "жмурик"
Моя душа, паскудно матерясь,
сидит на мне. Сидит и, падла, курит!.

Äitäh heale juhusele, et ta mu maailma tõi selle nime, kellest ei olnud varem midagi kuulnud. Ega see nüüd päris Puškini avastamine polnud, aga ränk inimsaatus ja õrna looja kokkupõrge maailmaga lihtsalt liigutas mind.

Mõtlesin seal oma luuletusi lugevat Jevtušenkot vaadates... et ilmselt on see minu viimane kohtumine temaga. Aga kunagi saan oma lastelastele pajatada, et näe, nägin tema ka oma silmaga ära. Paraku elavad selles eas mehed palju rohkem ikkagi oma "kuulsusrikkas " minevikus. Minevikus, kus ta kohtus Pasternaki, Preobraženskii ja ka näiteks Hruštšoviga. Ja nemad ei räägi enam. Paljud neist tema kaasaegsetest inimestest vaigistati ja nende teosed pandi kalevi alla. Aga tema räägib ja teda kuulatakse. Kas see on kingitus või koorem?
Уходят люди... Их не возвратить.
Их тайные миры не возродить.
И каждый раз мне хочется опять
от этой невозвратности кричать.

Tema on veel siin. Tema silmad on seda kõike näinud. Kes teab, mida tema kompromissid elus püsimiseks ja loomiseks talle endale maksma läksid. On ta ju teinud kaasa ka sellises filmis nagu Stalini surm jne... Igatahes luuletused on tal pikad. Ütles ise ka et ei oska lühidalt kirjutada nagu Kutilov.

65ndal kirjutas ta luuletuse, mis on tegelt ka praegu täiesti päevakajaline (pikem verisoon lingil):
Идут белые снеги...
Идут белые снеги,
как по нитке скользя...
Жить и жить бы на свете,
но, наверно, нельзя.

Seda viimast luuletust, mida Jevtušenko sel luuleõhtul luges teadis enamik saalisistujatest peast.