tormituuled

Ajuti tundub, et ööpäevas on 24 tundi puudu, et selles linnas oma toimetustega kuidagi ühele poole saada. Tempo on kõva. Kultuuri on on ka pisut nauditud.
Pühapäeval käisime pika nimega muusikateatris (Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko nimeline muusikateater) vaatamas Boheemi, kus naispeaosas oli taas Hibla Gerzmava. Kõik oli ütlemata kaunis ja kõlas ka hästi. Huvitav oli vaadata, mis toimub teatris kui mõnel näitlejal hääl ära läheb. Esimese pildi lõpuks kadus hääl Rodolfo osatäitjal, teatri staartenoril Aleksei Dolgovil. Muusika ei katkenud, näitleja jalutas väga loomulikult lavalt ära ainult et duetti pidi Mimi üksi laulma. Etendus katkestati korraks. Ja teise pildi alguses tuli lavale mees, kes vabandas et näitleja haigestus ja teatas et esmakordselt saab seda rolli laulda üks teine mees, kelle nimi ei jäänud mulle meelde. Visuaalselt oli muidugi raske harjuda boheemlasvälimusega playboy ootamatut muutumist kiilakaks poeediks, aga laulda ta oskas ja laval liikus ka esimese korra kohta täiesti talutavalt. Tema pisike kiilakas pea mahtus kenasti sureva Mimi rindade vahele ja lõi kujutluse tõelisest armastusest. Ei, see oli irooniaga öeldud. No midagi pole teha aga Boheemi lõpp on alati nii kurb, ja nii kaunis muusika ka, et vesistasin nutta. Igatahes said nii uus-Rodolfo kui Mimi vägeva aplausi.

Esmaspäeval käisin taas Tatjana Grindenko kontserdil filharmoonia väikeses saalis. Esitati Charles Ivesi teoseid. Hästi hea kontsert -happening oli- laval oli näiteks alguses kaks keelpillikvartetti kes omavahel sama etüüdi esitades võistlesid, kord intonatsiooni, kord kiiruse, kord tundlikkusega proovides teineteist üle mängida. Kohati keriti rütmi lakke, siis jälle maanduti pehmelt patjadele. Teised palad olid ka ütlemata põnevad, kohati meenutas oma rütmilisuses ja kordustes Mike Oldfieldi kõlasid. Ilmselt on Oldfield siis Ivesi ikka enne kuulnud. Igatahes vedas see muusika mind kaasa nagu oleksin udusulg tormituules ja maandudes tagasi pingil tundus et olen täiesti läbikõdistatud. Kirjeldamatult lahe kontsert ja muusikute säravad silmad andsid kokku uhke kingituse nõnda, et läksin omaette kõkutades läbi linna kodu poole.

Teisipäev tõi saatkonda Jõulujazzi, meie poisid Ruben-Sooäär -Vaigla müdistasid rahva rõõmuks oma Tuljaku kava. Nii vene- kui lääne kolleegid kiitsid väga ja ostsid kõik plaadid ära. Muide enne seda olid nad väga edukalt esinenud Permi jazzfestivalil.
Neljapäeval sai soome saatkonnas Anttoneni õnnitletud iseseisvuspäeva puhul ja pisut karjalapirukate ja munavõi maitset meenutatud.
Reedel käisin Moskva parimal raamatumessil NON/Fictionil natuke uudistamas ja sealt tagasiteel andsin jooksu pealt inteka Vikerraadiole. Pärast keegi küsis miks ma treeningsaalist või tänaval joostes intekaid annan. Suurlinna tempokad tormituuled, sõbrad, keset detsembrikuu kuumalainet. Kolm päeva oli tõesti +11 sooja. Kuidas siia päkapikud üldse saavad tulla?????