diivadest ja tiibadest

Pühapäev möödus Moskva sügisfestivali avakontserdil. See on festival kus esitatakse ainult uudisteoseid. Sedapuhku oli avakontserdiks välja pannud oma sümfooniad vene uue muusika raudvarad- G. Dmitriev, A. Epšai, E.Podgaits, S. Žukov. Ausalt öeldes ei olnud peale Dmitrievi kedagi neist kunagi kuulnud aga nende kõigi teosed suutsid meeldivalt üllatada. Keskmiselt 60-70sed heliloojad pakkusid lopsaka muusikaelamuse. Eriti hea mulje jättis mulle taaskord "Novaja Rossija" orkester, nad on uskumatult hea ja dünaamiline mängustiil ja teineteisetunnetus. Ka dirigent, kena lokkis juustega mees, Jevgeni Buškov oli väga muljetavaldav. Kõige omapärasem oli ilmselt Žukovi teos, kus oli lisaks sopranile laval ka rahvalik hääl nagu nad nimetasid. Ehk rahvalaulik.

Efrem Podgaits kes on suur ooperikirjutaja muidu suutis üllatada kontserdiga aldile ja sümfooniaorkestrile. Igatepidi äge kooslus. Ma vist polegi kunagi sattunud altviiulit soolorollis kuulama. Põnev igatepidi.

Esmaspäev ei olnud elamuselt väiksem päev. Galina Višnevskaja tähistas omaenda ooperiteatris oma 84.sünnipäeva. Suure diiva saabumist saali saatis kestev aplaus. Daam saabus, lehvitas kõigile ja istus oma looži nagu kuninganna, ümmardajad ümberringi toetamas ja loomulikult üüratud puhmad lilli mis talle toodi. Lavale astusid Višnevskaja ooperistuudio lapsed, ja paljud tuntud ooperilauljad kaunimate aariatega. Oli ka erinevate Moskva teatrite muusikalisi kingitusi. Nemirovitš-Dantšenko muusikateatrist esines võluva häälega abhaasia päritolu sopran Hibla Gerzmava. Temast me veel kuuleme. Hetkel on tal teatris nelja suure ooperi soolo kanda ja ta teeb neid ilma dublantideta... Vaadake kuidas ta Puccinit laulab näiteks...

Rahvas sattus täielikku hüsteeriasse aga kui lavale ilmus Fomenko stuudio ja parodeeris pisut Carmeni ooperit. Esiteks oli tekst ära vahetatud ja vaimukas, naised meesteriietes ja vastupidi, aga kingituseks lavale toodud arbuusidega žongleerides pillas üks neist selle põrandale. Plahvatus oli äge, terve lava sai täis roosat löga ja saali levis arbuusilõhn. Näitlejad jätkasid sketši, leiutasid uusi sõnu ja puhastasid rütmiliselt harjadega mööda lava kõndides löga lavalt ära. Igatahes sai pisarateni naerda.

Oli ütlemata hea ikkagi sellises seltskonnas olla, kes avaldas diivale austust. ütleks lausa et on kingitus selliseid inimesi elusast peast näha. Arutasime H-ga kuidas me Eestis oma staare austame? Venelased oskavad seda päriselt.

Jah ja siis väike tõestisündinud lugu tööelust.

Üks diplomaat Moskvas oli perekondlikule õhtusöögile kutsunud 6 kolleegi prouadega. Ent paraku jättis Elevandiluuranniku diplomaat oma proua koju. Võõrustajale ei meeldinud, et lauda istub 13 inimest ja paigutas mustanahalise diplomaadi kõrvale suure pandakaru. Vestlus läks nagu läks, ent ühel hetkel teatas teine diplomaat, kes oli tema ja panda vastu istuma sattunud, pisut halvasti inglise keelt kõneles ja eriti vestlusest osa ei võtnud "Your wife is very quiet today..."

Eks väike vein annab ikka vestlusele tiivad...