lumepärt

Sel päeval kui Arvo Pärt Moskvast lahkus ja teiste hulgas ka mind soojalt kallistas (sest viimasel ajal kasutab ta iga võimalust, et eesti naisi kallistada :)) tuli Moskvas korraks lumi maha ja õhtul esitati Konservatooriumi Rahmaninovi saalis tema Alinale ja Hodorkovskile pühendatud Neljandat sümfooniat "Los Angeles." Esitajaks tundeline Musica Viva orkester ja A.Rudin. Väga ilus ja publik oli vaimustuses. Mina ka.

Oleks pidanud nii ilusa esituse puhul Konservatooriumi ette lumememme asemel lumepärdi tegema aga selleks ajaks kui saalist välja saime hakkas lumi vaikselt kaduma.

Kontsert venis väga pikaks, sest esimeses pooles esitati vene kaasaegse helilooja Silvestrovi koorilaule ja lõpuks esitas autor ise oma bagatellid klaverile. Kõik see kestis kokku kaks tundi, nii et pink meenutas korduvalt oma olemasolu tuharalihastele. Silvestrovit sobib kuulata küll, ta pole mingi geenius, aga lood on tal ilusad. Kui teda esitaks näiteks Fila kammerkoor oleks isegi väga nauditav. Aga Bagatelle klaverile enam kuulata ei tahaks. Ja kahte tundi järjest Silvestrovit ka mitte, sest selle ajaga jõuab lumi ära sulada ja polegi võimalik Tšaikovski kuju kõrvale väikest lumepärti teha. Kahju et Pärt ise seda kontserti ei saanud kuulama jääda, sest orkester oli tõesti osav. Hodorkovski perekond oli suure lillekorvi kingiks toonud ja tänasid heliloojat tundliku sotsiaalse närvi eest.