Eile külastasin ühe üpris tuntud armeenia kaasaegse kunstniku Khatchik Abrahamjani Moskva ateljeed. See asus üsna kaugel äärelinnas ühe viiekorruselise maja keldrikorrusel. Härral olid seal päris märkimisväärse suurusega ruumid - pakun ligi 100 ruutu kindlasti. Khatchik elab keskmiselt poole aastast Moskvas või mujal maailmas, ja teise poole Armeenias. Kuna olin veidi kaasa aidanud tema näituse eestiskäigule, soovis kunstnik mind pidulikult tänada ja kutsus õhtusöögile. Oli täiesti uskumatult armas õhtu, ette kanti armeenia hõrgutisi -lambaliha, sealiha ja hobuseliha armeenia moodi, basturmad ja muid peeneid suupisteid, võrseid ja roogi, mille nime ma ei oska hääldada. Ja rääkisime pikalt laialt maailma asjadest. Lisaks demonstreeriti mulle kunstisalve ja tulevaste teoste kavandeid. Peen värk.
Mis aga maailmaparandamisse puutub, siis tegi tuleval aastal poolesajandat juubelit tähistav kunstnik mulle selgeks, et kõigis Armeenia hädades ei ole süüdi mitte Venemaa vaid Ameerika. Sest Ameerika teeb oma baase Türki ja mujale. Ja väga halb on elada agressiivsete musulmanide naabruses, kellele vägivald ja sõda on konfliktide lahendamiseks ainukesed viisid. Ja tänu oma rahumeelsusele ja rahuarmastavale eluviisile on Armeenia oma kunagi nii suurtest valdustest ilma jäänud. Igatahes jäi mulje, et pole sõbralikumat ja lahkemat rahvast kui armeenlased, kes alati on teiste rahvaste vägivalla all kannatanud ja alati pidanud ennast kaitsma. Aga ikkagi väga uhke rahvas.
Küll on hea, et Eesti on piisavalt kaugel ja võime rahumeeli sõbralikud olla. Ja ilmselt lähen Khatchiku juubelinäituse avamisele torupilli mängima. Eks siis paistab, kas kotkast visandatud pilt ka üles riputatakse :) igatahes lubas Khatchik pärast mu lahkumist uue šedöövri esimesed triibud lõuendile tõmmata. Andku Bokonon talle inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar