Nädalavahetus möödus välkkiire Eestis liiklemise raames. Sellesse mahtus miljon imelist juhtumist Olulisemad:
Kaicu lihtsalt võttis ette minu toimetamise sihtpunkti, et jõuaksin Päikesemäele. Nii armas.Äitähh!
Talgud- Päikesemäe, puude langetamine, palgid, rassimine, tassimine lõke, jutud Kolme õe ja Saarevanaga, saun, väike laul ja vein, hommikune bussilejooks ja bussi ei tulnudki, hääletamine Viljandi -Jämejala, Jämejala - Võhma, Võhma-Mäo, Mäo-Tallinn.
Mees kes mind Jämejalast peale võttis pani mulle vist küll diagnoosi, sest seletasin et pean jõudma Mäo risti, et sõlmida üks leping ja siis minna Tallinnasse või Narva Moskva rongile. Ma ei teadnud, kas õigeks ajaks Tallinna jõuan üldse. Sest Anu Raud sõitis parasjagu Rootsist Eesti poole ja muud varianti polnud lepingu sõlmimiseks kui poolel teel, sest tema poleks jõudnud koju haige ema juurde ja mina poleks jõudnud rongile.
Kokku kogu hääletusprotsess- 2,5 tundi, aga bussiga oleksin ikkagi jõudnud tund hiljem.
Ja siis Ema sünnipäev- 65- kus sain tänu tihkele graafikule veeta 15 minutit. Just täpselt nii palju, et sisse kugistada viil sülti ja porgandipirukas ja üle anda kunstiteos - Kentaur.
Kentauriga oli ka imelik lugu, selle kinkis mulle üks tuntud Moskva kunstnik, kelle nimegi ma ei tea. Asi oli selles, et tema ema Eestis oli suremas ja keeldus haiglasse minemast. Ja kuidagi sain niimoodi korraldatud, et ta sai ühe päevaga viisa ja läks korjas ema kaenlasse, tõi Moskvasse ja siinsed tohtrid klopsisid memmekese taas vormi. Igatahes oli ta nii siiralt tänulik, et premeeris mind hiljaaegu ühe oma teosega. Kuna altkäemaks pole lubatud, siis ei jäänudki muud üle kui emapäästmise auhind oma emale üle anda.
Ja siis veel hää sõber Juri Ääripuro, kes jootis mind Viiraltis sooja Tullamorega, saatis jaama ja lehvitas. Tegelikult on nii tore kui keegi sind ikka saadab. Siis on kuidagi teine asi rongile minna. Ja oligi jälle tsuhh-tsuhh.
Aga tundus et kogu see poolteist päeva olin inglitest ümbritsetud- kogu aeg läks kõik nii armsasti. Heh, sõbrad ongi inglid!
Täna siis määrin end hobuse musklimäärdega- selga, käsi, õlgu, jalgu. Pidi hea olema. Ja lasen kassil kõhulihaseid masseerida.
Kaicu lihtsalt võttis ette minu toimetamise sihtpunkti, et jõuaksin Päikesemäele. Nii armas.Äitähh!
Talgud- Päikesemäe, puude langetamine, palgid, rassimine, tassimine lõke, jutud Kolme õe ja Saarevanaga, saun, väike laul ja vein, hommikune bussilejooks ja bussi ei tulnudki, hääletamine Viljandi -Jämejala, Jämejala - Võhma, Võhma-Mäo, Mäo-Tallinn.
Mees kes mind Jämejalast peale võttis pani mulle vist küll diagnoosi, sest seletasin et pean jõudma Mäo risti, et sõlmida üks leping ja siis minna Tallinnasse või Narva Moskva rongile. Ma ei teadnud, kas õigeks ajaks Tallinna jõuan üldse. Sest Anu Raud sõitis parasjagu Rootsist Eesti poole ja muud varianti polnud lepingu sõlmimiseks kui poolel teel, sest tema poleks jõudnud koju haige ema juurde ja mina poleks jõudnud rongile.
Kokku kogu hääletusprotsess- 2,5 tundi, aga bussiga oleksin ikkagi jõudnud tund hiljem.
Ja siis Ema sünnipäev- 65- kus sain tänu tihkele graafikule veeta 15 minutit. Just täpselt nii palju, et sisse kugistada viil sülti ja porgandipirukas ja üle anda kunstiteos - Kentaur.
Kentauriga oli ka imelik lugu, selle kinkis mulle üks tuntud Moskva kunstnik, kelle nimegi ma ei tea. Asi oli selles, et tema ema Eestis oli suremas ja keeldus haiglasse minemast. Ja kuidagi sain niimoodi korraldatud, et ta sai ühe päevaga viisa ja läks korjas ema kaenlasse, tõi Moskvasse ja siinsed tohtrid klopsisid memmekese taas vormi. Igatahes oli ta nii siiralt tänulik, et premeeris mind hiljaaegu ühe oma teosega. Kuna altkäemaks pole lubatud, siis ei jäänudki muud üle kui emapäästmise auhind oma emale üle anda.
Ja siis veel hää sõber Juri Ääripuro, kes jootis mind Viiraltis sooja Tullamorega, saatis jaama ja lehvitas. Tegelikult on nii tore kui keegi sind ikka saadab. Siis on kuidagi teine asi rongile minna. Ja oligi jälle tsuhh-tsuhh.
Aga tundus et kogu see poolteist päeva olin inglitest ümbritsetud- kogu aeg läks kõik nii armsasti. Heh, sõbrad ongi inglid!
Täna siis määrin end hobuse musklimäärdega- selga, käsi, õlgu, jalgu. Pidi hea olema. Ja lasen kassil kõhulihaseid masseerida.
palun ära kasuta seda hobustele mõeldud salvi. see on inimestele pikemas plaanis väga kahjulik, sest valuvaigistavat ainet on sõna otseses mõttes "hobuseannus" ja selle kõrvalmõjusid inimese tilluke kehake (hobuse oma teadagi mõnevõrra raskem) neutraliseerida ei jaksa. kahju, mis sünnib, annab end tunda alles aastate pärast ja seega inimesed seda ka kasutavad. aga ei tohiks!
VastaKustutaPS ei ole anonüümne, vares olen :)