Nädalavahetuse veetsin omade seas Setomaal, kus peeti IX Seto kongressi. Läksin Pihkva rongiga ja Pihkvast läksin bussiga üle Petseri Värska teeristi. Päris kena mees võttis mind sealt ristist peale kui hääletasin, tema läks kah kongressile. Jõudsin täpselt õigeks ajaks. See oli vist ka ainus auto, mis seal poole tunni jooksul läbi sõitis. Kongress möödus üsna rahulikult. Olulisim oli keeleeelnõu vastuvõtmine. Ükskord peab sellega süvitsi tegelema hakkama, eriti veel nüüd kus seto leelo ootab Unesko vaimse pärandi nimekirja saamist.
Sain heade inimeste juures Värskas öömaja ja muudkui jutustasime poole ööni ja siis veel hommikul ka nii et oleksin peaaegu unustanud, et pean veel 70 kilomeetrit üle piiride seiklema, enne kui Pihkva rongile istuda tuleb.
Naljakas lugu juhtus tagasiteel kui seisin Petseris ja ootasin Pihkva bussi. Mingist bussis kargas välja memmeke, kes surus mulle kätte pool kilo pekki ja samasuguse käntsaka võid. Ütles et läheb Eestisse ja see võetakse piiril niikuinii ära. Või läheb prügikasti. Värske maitsev pekk oli.
Eile olid Moskvas koos kõik Eesti Idakonsulid, kes pidasid aru ja andsid aru. Toredaid vanu tuttavaid oli näha ja õhtu venis pikaks-pikaks.
Täna sai Läti 90. aastat vanaks. Lätlased korraldasid sel puhul kontsert -vastuvõtu nagu meiegi veebruaris. Mängis Kremerata Baltica oma tuntud headuses, aga kontsert oli nii morbiidne, et kiskus pisara välja. Küll see Läti vabariigi sünd võis ikka raske olla. Vastik oli et enne kontserti mängiti Läti ja Nsvl, nüüdset Vene, hümne. Kahju küll aga minu meelest oli ebameeldiv. Isegi Galina Sapozhnikova, kes on nii meie kui muude baltide suhtes alati Komsomolskaja Pravdas kõige õelamalt kirjutanud, pidi tunnistama, et tal pole kuskilt kinni hakata- lätlased olid poliitiliselt nii korrektsed. Ahaa, aga vene asevälisministrit Titovi neil ikkagi peol ei olnud, nagu meil ja Riigiduumast polnud ka kedagi näha. Pärast tutvusime vastuvõtul JP-ga Päevalehest veel ühe toreda ameerika mehega, kes oli Eestis saatkonnas töötanud ja valdas vabalt eesti keelt. Temaga peaks küll ükspäev minema õllele.
JA siis oli näha veel paari Eestist pärit muusikut Kremerata Balticas. Ka toredad. Üks neist lausa bändi tour-manager, Indrek Sarap. ehk reisukorraldaja. Nii palju siis lobisemisest. Kõik mis kirjas jääb alles, kõik mis öeldakse kaob. Nagu pealkiri ütles juba.
Homme lähen tutvuma Moldova saatkonna inimeste ja sise-eluga ja õhtul Taganka teatrisse Ljubimovi vastuvõtule ja tähistama etenduse "Tartuffe" 40. aasta juubelit. Mõelge ometi- nad on ühte etendust 40 aastat mänginud. Uskumatu.
Sain heade inimeste juures Värskas öömaja ja muudkui jutustasime poole ööni ja siis veel hommikul ka nii et oleksin peaaegu unustanud, et pean veel 70 kilomeetrit üle piiride seiklema, enne kui Pihkva rongile istuda tuleb.
Naljakas lugu juhtus tagasiteel kui seisin Petseris ja ootasin Pihkva bussi. Mingist bussis kargas välja memmeke, kes surus mulle kätte pool kilo pekki ja samasuguse käntsaka võid. Ütles et läheb Eestisse ja see võetakse piiril niikuinii ära. Või läheb prügikasti. Värske maitsev pekk oli.
Eile olid Moskvas koos kõik Eesti Idakonsulid, kes pidasid aru ja andsid aru. Toredaid vanu tuttavaid oli näha ja õhtu venis pikaks-pikaks.
Täna sai Läti 90. aastat vanaks. Lätlased korraldasid sel puhul kontsert -vastuvõtu nagu meiegi veebruaris. Mängis Kremerata Baltica oma tuntud headuses, aga kontsert oli nii morbiidne, et kiskus pisara välja. Küll see Läti vabariigi sünd võis ikka raske olla. Vastik oli et enne kontserti mängiti Läti ja Nsvl, nüüdset Vene, hümne. Kahju küll aga minu meelest oli ebameeldiv. Isegi Galina Sapozhnikova, kes on nii meie kui muude baltide suhtes alati Komsomolskaja Pravdas kõige õelamalt kirjutanud, pidi tunnistama, et tal pole kuskilt kinni hakata- lätlased olid poliitiliselt nii korrektsed. Ahaa, aga vene asevälisministrit Titovi neil ikkagi peol ei olnud, nagu meil ja Riigiduumast polnud ka kedagi näha. Pärast tutvusime vastuvõtul JP-ga Päevalehest veel ühe toreda ameerika mehega, kes oli Eestis saatkonnas töötanud ja valdas vabalt eesti keelt. Temaga peaks küll ükspäev minema õllele.
JA siis oli näha veel paari Eestist pärit muusikut Kremerata Balticas. Ka toredad. Üks neist lausa bändi tour-manager, Indrek Sarap. ehk reisukorraldaja. Nii palju siis lobisemisest. Kõik mis kirjas jääb alles, kõik mis öeldakse kaob. Nagu pealkiri ütles juba.
Homme lähen tutvuma Moldova saatkonna inimeste ja sise-eluga ja õhtul Taganka teatrisse Ljubimovi vastuvõtule ja tähistama etenduse "Tartuffe" 40. aasta juubelit. Mõelge ometi- nad on ühte etendust 40 aastat mänginud. Uskumatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar