Vaatasin, et kõik sissekanded viimasel ajal algavad vormiga, "käisin täna, käisin eile, käisin ükspäev" ja ka seekord ei saa teha erandit. Sest Moskvas ei juhtu koha peal püsides midagi. Ikka tuleb käia.
Käisin täna Tšaikovski kontserdisaali kammersaalis kuulamas "Vana muusika akadeemia" kontserti. Tegemist on äärmiselt nauditava kollektiiviga, kes on suutelised mängima vanast uueni. Neli päeva tagasi olid neil näiteks kavas baroki parimad palad, täna aga esitati Silvestrovi ja Bakši töid. Silvestrovi 71.a kirjutatud Draama oli lihtsalt traumaatiliselt pingeline, sisaldas muusikute jalutamist, tiku põlemapanemist ja klaveri sees ringiliikuvaid kellukesi, mis plärisesid ja helisesid. Teose lõpus liigutasid juba lavalt lahkunud muusikud veel pika niidiga klaveris olevat kolinategijat, mis õrnalt keeltes tinisemist tekitas.
Publik ei julgenud pärast viis minutit plaksutada, kõik istusid hiirvaikselt ja ei julgenud hingatagi.
Aga Bakši teosega "Majakovskit kuulates" sain peaaegu närvivapustuse- instrumentideks olid sussisahin, raamatute pillamine ja kinnilöömine, kepiga tagumine, ajalehtede krabistamine ja sirvimine, trummid, viiul, tolmuimeja, ooperihääl ja igasugu kõristid, pannid, kandikud, jalgade trampimine ja palju muud. See kõik tekitas tunde et kohe peaksin ka ise toolilt hüppama ja kaasa köhima, jalgu trampima või mis iganes puhitsev hääl veel ilma abivahendita publiku hulgast võiks tulla. Bakši nooti oleks lausa näha tahtnud... No nii lõbus ja vahva asi oli see kõik kokku!
Ansamblit juhib ülimalt vitaalne ja armas Tatjana Gridenko, kes ise samuti osav viiulil ja kõigil muudelgi instrumentidel. Hull lugu on see, et sellistest vingetest asjadest on ülimalt raske infot saada, ka selle kontserdi kohta sain vihje eile Ameerika saatkonnas valimisvaatluse peol kohatud juhuslikult tuttavalt. Edaspidi lähen igale Gridenko ansambli kontserdile, kui vähegi kuskilt teada saan. Uut ja vana teevad, noh!
Käisin täna Tšaikovski kontserdisaali kammersaalis kuulamas "Vana muusika akadeemia" kontserti. Tegemist on äärmiselt nauditava kollektiiviga, kes on suutelised mängima vanast uueni. Neli päeva tagasi olid neil näiteks kavas baroki parimad palad, täna aga esitati Silvestrovi ja Bakši töid. Silvestrovi 71.a kirjutatud Draama oli lihtsalt traumaatiliselt pingeline, sisaldas muusikute jalutamist, tiku põlemapanemist ja klaveri sees ringiliikuvaid kellukesi, mis plärisesid ja helisesid. Teose lõpus liigutasid juba lavalt lahkunud muusikud veel pika niidiga klaveris olevat kolinategijat, mis õrnalt keeltes tinisemist tekitas.
Publik ei julgenud pärast viis minutit plaksutada, kõik istusid hiirvaikselt ja ei julgenud hingatagi.
Aga Bakši teosega "Majakovskit kuulates" sain peaaegu närvivapustuse- instrumentideks olid sussisahin, raamatute pillamine ja kinnilöömine, kepiga tagumine, ajalehtede krabistamine ja sirvimine, trummid, viiul, tolmuimeja, ooperihääl ja igasugu kõristid, pannid, kandikud, jalgade trampimine ja palju muud. See kõik tekitas tunde et kohe peaksin ka ise toolilt hüppama ja kaasa köhima, jalgu trampima või mis iganes puhitsev hääl veel ilma abivahendita publiku hulgast võiks tulla. Bakši nooti oleks lausa näha tahtnud... No nii lõbus ja vahva asi oli see kõik kokku!
Ansamblit juhib ülimalt vitaalne ja armas Tatjana Gridenko, kes ise samuti osav viiulil ja kõigil muudelgi instrumentidel. Hull lugu on see, et sellistest vingetest asjadest on ülimalt raske infot saada, ka selle kontserdi kohta sain vihje eile Ameerika saatkonnas valimisvaatluse peol kohatud juhuslikult tuttavalt. Edaspidi lähen igale Gridenko ansambli kontserdile, kui vähegi kuskilt teada saan. Uut ja vana teevad, noh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar