geeniuse kõrval

Taganka teatris oli üleeile etenduse "Tartuffe" 40 aasta juubel. Esimest korda mängiti sama lavastust aastal 1968. Siiani on laval kaks meest, kes 40 aastat tagasi alustasid, muu koosseis on vahetunud umbes 4 korda. Enne etendust paluti meil tulla Juri Ljubimovi vastuvõtule. See tähendas aga mitte seda et 100 inimest imeb pokaali šampust, vaid seda, et meid juhatati tema kabinetti ja me saime lihtsalt vanameistriga pea kolmveerand tundi maailma asju arutada ja klaasi veini nautida. Täiesti vapustav mees on Ljubimov, tõesti. 91. aastane, lavastab endiselt ja suust tuleb ainult kulda, iga lause on nagu eraldi mõttetera, ükskõik mis asja kohta. Ma olin sellise emotsionaalse laksu all pärast, et tükk aega ei saanud sõna suust. Armas oli ka see, et juubelietendusele oli kutsutud ainult teatri kõige ustavamad sõbrad ja toetajad ja austajad. 

See tähendas aga, et korraga sai saalis kaks etendust- üks, mis tuli lavalt ja teine, mis tuli ohete, naerupahvakute, kommentaaride moel saalist. Kümneid kordi seda etendust näinud inimesed reageerisid igale uudsele nüansile, mida nad varasemas etenduses polnud kuulnud -näinud- a' la: "Oi, sellist asja pole Tartuffe'is varem öeldud!"

Nunnu. Sellistel hetkedel saad aru kui vahva töö see tegelikult on, mis ma teen. Nende kohtumiste ja ilusate hetkede pärast, geeniuse kõrval. Etendust vaadates tundus, et Ljubimov on isegi geniaalsem kui Moliere. :)