Tuleb taas tõdeda, et kui on teatriskäimisel saavutatud selline tase, et vaadatakse kaks õhtut järjest erinevates teatrites Jevgeni Oneginit, siis ollakse nädalavahetuseks peast Puškin. Esimene oli Tšaikovski ooper keerulise ja pika nimega ooperimajas, mis Moskva ooperite top 3. hulgas. 
Etendus oli moodne ja huvitavalt lavastatud, lavakujundus minimalistlik - koosnes kaheksast sambast diagonaalis üle lava, mis vastavalt vajadusele olid kas valged või mustad. Valguskunstnikud on siin tõelised meistrid. Varjude ja suurte ja väikeste ruumide tekitamine lavale paari prožektoriga on äärmiselt nauditav. Samuti oli taaskord nauditav, kui head lauljad olid, rääkimata koorist. Pianod olid nii uhked, et pani sipelgad mööda selga jooksma. Mezzoforte aga ajas lihtsalt külmavärinad peale. Teine Onegin oli Taganka teatris ja oli Juri Ljubimovi vägagi kelmikas nägemus sellest poeemist. Laulvad näitlejad, kes teksti ja tantsu vahele laulsid nagu kammerkoor. Etendus tundus nagu sooviks keegi seda traagilist lugu itsitades ette kanda. Traumateatrist siirduti koheselt draamapunkti.
Draamapuktiks osutus Moskva tore klubi Petrovitch, mille liikmeks saab ainult seltsimeeste soovitusel ja kus viimse kui detailini nõukastiilis saalid. Näiteks on seal korralik kommunalka köögisaal, kus vakstud laual. Seal mängivad väga lennukad ansamblid ja laulavad kenad noormehed. Laudade vahel lüüakse tantsu. Kotkas esines draamapunktis Alla Pugatchova nime all. Seal olid loomulikult kõigi isanimed Petrovitchid...
Ja kui Petrovitchis igav hakkab ja veel vaja tantsukohti otsida, siis Arbati peal on olemas Hard Rock cafe, kus toimuvad lennukad diskod. Ja hästi tore, et Puškini puhvet on ööpäevaringselt avatud. Pole paremat hommikusööki kui Puškini kapsasupp. Vot sulle traumateater. Elagu Jevgeni Onegin ja tema kurb saatus.
Etendus oli moodne ja huvitavalt lavastatud, lavakujundus minimalistlik - koosnes kaheksast sambast diagonaalis üle lava, mis vastavalt vajadusele olid kas valged või mustad. Valguskunstnikud on siin tõelised meistrid. Varjude ja suurte ja väikeste ruumide tekitamine lavale paari prožektoriga on äärmiselt nauditav. Samuti oli taaskord nauditav, kui head lauljad olid, rääkimata koorist. Pianod olid nii uhked, et pani sipelgad mööda selga jooksma. Mezzoforte aga ajas lihtsalt külmavärinad peale. Teine Onegin oli Taganka teatris ja oli Juri Ljubimovi vägagi kelmikas nägemus sellest poeemist. Laulvad näitlejad, kes teksti ja tantsu vahele laulsid nagu kammerkoor. Etendus tundus nagu sooviks keegi seda traagilist lugu itsitades ette kanda. Traumateatrist siirduti koheselt draamapunkti.
Draamapuktiks osutus Moskva tore klubi Petrovitch, mille liikmeks saab ainult seltsimeeste soovitusel ja kus viimse kui detailini nõukastiilis saalid. Näiteks on seal korralik kommunalka köögisaal, kus vakstud laual. Seal mängivad väga lennukad ansamblid ja laulavad kenad noormehed. Laudade vahel lüüakse tantsu. Kotkas esines draamapunktis Alla Pugatchova nime all. Seal olid loomulikult kõigi isanimed Petrovitchid...
Ja kui Petrovitchis igav hakkab ja veel vaja tantsukohti otsida, siis Arbati peal on olemas Hard Rock cafe, kus toimuvad lennukad diskod. Ja hästi tore, et Puškini puhvet on ööpäevaringselt avatud. Pole paremat hommikusööki kui Puškini kapsasupp. Vot sulle traumateater. Elagu Jevgeni Onegin ja tema kurb saatus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar