koduteele

Jalutuskäigud varastatud kevades hakkavad otsa saama ja homme seisab ees maandmine lihavõttemeeleolus Soome, et õhtul tagasi Tallinna sõuda. Natuke kahju sellest boheemlaslikust ja vabameelsest linnast lahkuda. Samas ei ole siin kuigi palju seda meeleolu õdusast ja sõbralikust Hispaaniast, mis oli Tarifal. Suurlinn ja suured jooned. Kohvikud, väiksed vermutid, päike, rahvaste paabel. Linnarahvas tundub küll turistidest üsna tüdinud. Igatahes tuleb euroopa noorsugu siia möllama ja soprama, samal ajal kui kohalikud üritavad ikkagi tööl käia ja öösel magada. Hea linn turistile,kehvavõitu naabruskonnale, oli kuskil äärelinnas seina peal graffit.
Eile ronisime mäe otsa kus asub Miró muuseum. Kumus just ju olid tema tööd. Ma arvan, et lähen tagasi Moskvasse ja hakkan joonistama ka siniseid väljavenitatud kuusid värvimata lõuendile, või siis tõmban kaks konksuga kriipsu üle paberi ja panen nimeks naine ja lind. Tähtis pole see mida sa näed, vaid see mida sa ei näe. Päris kena oli ka Bcna moodsa kunsti muuseum, kus oli hästi palju videokunsti. Paari asja tahaks kohe uuesti üle vaadata.nagu näiteks Ulrika Ottingeri Freak Orlando (1981) - Mõjus mulle kuidagi ässitavalt ja ergutavalt. Vaataks uuesti otsast lõpuni, ehk jõuaks paremini kohale. Huvitav, kas Gorbuškalt leiaks selle üles?
Igatahes loodan nädalavahetamiseks Päikesemäele jõuda et natuke Hispaania päikesest ka peoga sinna viia. Amsterdamist haarame muidugist kaasa elu esimese peenra jaoks peotäie tulbisibulaid. 3 päeva puhkust veel ja meel ikka rõõmus. Naeru ja lilli kõigile.