pühapäev, 16. detsember 2007

Rikkad ja igavad

Vaba päev kadus käest nagu niuhti. Käisime eesti klubi poistega bowlingus ja õppisin natuke muna veeretama. Seto lihavõtteks hea harjutamine, kuigi loomka peal vist nende oskustega ei tee midagi. Keeglisaalis anti jälle sušit, huvitav, et viimase aja kõik ootamatud eined on sellenimelised. Et suurest spordist pisut taastuda, jalutasime üle Krimmi silla ja astusime sisse Kunstnike Majja- sama, kus uus Tretjakovi galerii. Seal oli parasjagu mitu vahvat näitust 20.sajandi vene kunstist, aga ühtlasi oli seal ka käsitöömeistrite jõululaat. Igasugu vahvaid vidinaid kolm korrusetäit, eriti autoriehteid ja vahvaid nukke. Ei ostnudki midagi. Neljandal korrusel oli ka antiigilaat. Seal oli päris omapärane kaader. Astus mingi vana kuulipilduja müüja juurde kohvriga mees ja tema turvamees. Küsis hinda- vastus 100 000 rubla. Vend tegi kohvri lahti, võttis sealt välja kummiga kokkuköidetud paki tuhandelisi ja palus kauba sisse pakkida. Seejärel siirdus vend antiikehete leti juurde- jälle kordus sama. Vend osutas sõrmega kümnekonnale keele ja sõrmusele ja võttis taas kotist välja kummiga kokkutõmmatud tonniste paki. Ma ei tea kaua tal see poodlemine seal kestis, aga paistis, et tal oli kohvris veel selliseid pakke. Eks jõuluaeg teeb heldeks. Imelikuks läks seal kõrval suu ammuli passimine, aga no mis sa teed lihtsalt siin on kontrastid nii suured...

Jõeäärne on ka talvel täis ligi kilomeetripikkust kunstiturgu ja külmetavaid autoreid.
Eile tegime ka ühe lõbureisi- käisime VDNH turul, sest oli vaja osta paar triibulist meremehemaikat. Pärast aga tuli mõte ühest metroost teise sõita üherööpmelise raudtee peal, mis sõidab VDNH metroost Timirjazevskaja metroosse. Kõigepealt saime muidugi sõimata metroomutilt, sest ei taibanud ise et nad on ÜHELIIPRILINE ja seal ei kehti tavalise KAHELIIPRILISE metroo piletid. Maksime siis 50 rubla ja saime 6 peatust sõita kõrgel maa peal. Ma ei tea, millise linnapea aegne projekt see on, aga väga mõttetu ja aeglane liilklusvahend. Ainuke vaatamisväärsus tee peal oli Ostankino teletorn, kuigi selle kõrval olles paistis ainult mõni alumine korrus. Rohkem polnudki midagi, tehased, magalad, raudteeliiprite rägastik. Lisaks sellele teeb seda tiiru ainult üks rong, seega ta käib ainult paar korda tunnis. Iigaaav.

Tore oli meil siin luutsinapäeval väike ühine jõulupuu. Tegin väiksed laululehed, kus ligi 30 laulu ja salamisi lootsin, et lauldakse mõni ära ka. Aga läks nõnda, et mõnest laulust tekkis hasart ja paari tunniga olid laulud otsas. Olin meeldivalt üllatunud. Samaväärse innukusega hõisati- Küll on kena kelguga, Valgeid roose ja Krokodill Gena laulu. Sume luutsinapäev. Vana hea rootsi aja mälestuseks oli kavas ka Santa Lucia.

Sellisest uksest pääseb aga baari mille nimi on VODKA BAR.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar