Muusikast ja kokandusest

Nädal on mööda veerenud nõnda nagu poleks päevi olnudki. Hakkasin arvutama ja sain tulemuseks, et eelmisest teisipäevast tänaseni olen kokku käinud kuuel kontserdil ja 3 vastuvõtul. Seda võiks nimetada juba aktiivseks seltsieluks- kaheksa päevaga 9 üritust. Tihe on, sõbrad, see jõulueelne elu. Algas kõik Soome 90.  aastapäeva kontserdiga Konservatooriumi suures saalis, kus mängiti Sibeliuse 5.sümfooniat ja Dvořákit, solistiks soome oma tšellomees Rousi. Moskva sümfooniaorkester on selle lühikese ajaga mu suureks lemmikuks saanud. Kuidagi eriti pehme ja dünaamiline ja väga mõnus on nende kõla.  Dirigendid loomulikult maailmamasti.  Soome vastuvõtt oli maitsev- oligi igatsus muikkude ja vähisabade järele.  Sai ka mõnusalt soome keeles lobiseda, ning Röppänengi leidis soome konsuli näol inimese, kes pidas vähemalt pooletunnise kihutuskõne sel teemal, et ta peaks end saatkonnas arvele võtma. Tal käsil projekt soomlased Moskvas. On juba kakssada tükki üles leidnud. :) heh.

Siis saabusid siia Cätlin ja Marko ja käisime Jazziklubis uudistamas mis neil lavadel toimub, said nemadki jam-sessionil paar lugu teha ja vastuvõtt oli väga soe. Järgmine õhtu oli neil kontsert Ungari kultuurikeskuses ja see läks ka super hästi.

Astusin esmakordselt üles konferansjee- tõlgina. See oli päris kole. Katsuge ise vene keeles seletada torupillihäälestamise naljasid ja muud terminoloogiat.

Siis tuli nädalavahetus juba peale, käisime festivalil Jazz Voices, maratonkontserdil, kus esinesid Sofia Rubina, Collette Wickenhagen Hollandist ja Rachel Gold USAst + veel lugematu arv jam-session osalejaid. Sofia oli neist vaieldamatult kõige huvitavama häälega. Siis tuli esmaspäev ja saatkonna Jõulujazz, laval Sofia ja The Jazz Passengers.

 Tunne oli väga mõnus, palju häid inimesi ja kultuurikontakte. Kõige rohkem läks energiat vene kokale eesti jõulutoidu tegemise kursustega. Tal oli raske mõista, miks süüakse köömnekohupiima ja soolaube. Nii igavad toidud… Enam vähem sai korda, kuigi väikeste naljakate nüanssidega. Näiteks kui vastuvõtt algas oli sült kaussides rasv ülespidi, jõulupraadidelt korjati võrgud ära enne ahjupanemist ja roheline või oli kaussides nagu salat. Selle eest õnnestusid hästi Rakvere ja Maks&Mooritsa verivorstid ja Salvesti praekapsas. Oli kindel olla, et midagi ei saa nihu minna. Igasuguse söögitegemise kõrvale tuleb aga jälle ka mainida, et sattusime vahepeal päris mitmesse toredasse söögikohta, vaieldamatu lemmik on endiselt Puškini kohvik. Seal on biznezlantš küll 500 rutsi, aga seest väga võimas maitseelamus vene köögist. Välisilme, interjöör ja teenindus aga barokkstiilis, kelnerid ei vahi mööda ja neid on õpetatud kasutama ajastu termineid. Selle kohviku ehitasid 80ndatel Moskva kinokunstnikud mingi filmi jaoks. Ja nii detailselt ja stiilipuhtalt, et ei ole märgata ühtegi maitsevääratust. Õdusad äraolemised on seal olnud. Ülimaitsvad. No ja vastanditest- Drova- nimelises söögiketis veendusin, et ka Moskvas antakse maitsetuid toite. 450 rubla eest 55 maitsetut rooga. Täiesti mõtetu. 

Ja tänane õhtu lõppes taas jazzklubis- Sofia viimane kontsert Moskvas.Kahju, et nii säravaid Eesti lauljaid siin siiski nii harva käib. Hetkel aga on tunne, et kuulutan kontserditelkäimisele väikese boikoti mõneks ajaks. Jazzimürgitus.

Ahjaa- toreda jõulukingi sain ka- õnnestus viimasel minutil hankida viimane pilet 23 õhtul Eesti poole sõitma hakkavale rongile. Niiet Siberist tulles otse eesti rongile ja jõululaupäevaks uues kodus- Luha 7. Sool ja leib tuleb ka, jälgige reklaami.

Moskva on ehtes. Selliseid totakaid võredel tehiskuusekoonuseid on iga nurga peal, üks maitsetum kui teine. On alles nääritunne.