Ahoi köik see pere,
Öigupoolest peaksin kirjutama köike otsast peale. Kuidas Helsingis oli vähipidu ja prooviti laulda igasugu kurbused minema ja teiseks päevaks oli ikka pisut kurbust järgi, et raske oli inimestele silma vaadata. Ühest küljest annad ju endale aru, et sa ei kao kusagile ära, aga samas lahkuda kooslusest mille tuksumisega oled harjunud on igavesti raske. Lahkuda inimestest, kelle mured ja röömud on saanud enda omadeks ja kelle panus sellesse, et ise suudad hästi tegutseda on üüratult suur ja hädavajalik. Aga minu meelest oli superlöbus. Ei salli pikki headaegasid, kui minna siis lauluga. Äitäh kes kohal olid!
Lahkuda kallimast pikemaks kui nädal.... sellest ei saa kirjutada, sest siis hakkan kohe uluma. Önneks pole arvutiekraanil pisara emotikone, aga juba selle mötte peale hakkas torustik tööle.
Hetkel kui seda kirjutan olen siis rongis.
Käisin restoranvagunis. Köik on ikka samasugune, üksköik kustkaudu sa Venemaale lähened. Saad eskalopi garnituuriga ja Baltika 7. Ja maksad selle eest hingehinda.(870rutsi) ja sööd ja kirud, miks sa selle üldse vötsid. Aga kuna mul tuli meelde, et ma pole midagi söönud kogu päeva, siis arvasin, asi on hinda väärt.
Viiburist söitsime just läbi. Tegin läbi hingerännaku soomlaste ängistuses ja kannatustes Talve ja Jätkusöjas. See ränd oli nii inforikas, et löi valusalt pisted südamesse. Hirmuäratavalt palju kogemust ja emotsiooni mahub ühte hingerändu. Sa tunned samas iga üksiku kannatust ja terve ühiskonna valu. Mille eest nad selle maa ära andsid...Isamaatud parasiidid on siin teinud tohutu laastamistöö. Kodutundeta ja vastutustundeta. Hirmuäratavalt palju neid. Igaüks elab ilmas nagu kunn oma maalapi peal teistega arvestamata. Ja kakib aia taha. Meie aeda.
Kass kräunub, tunneb ka minu pabina ära. Vahepeal ronib arvutile ja vahepeal on nagu mangust aknakardinapuu najal püsti. Rong hakkas pärast Viiburit ka rohkem kolisema ja raputama.. Läheme koos vastu uuele päevale.
Nüüd on selge, et ka Kutsu on diplomaatiline kass- selle kohta, miks ta rongis viibib ei küsinud mitte keegi mitte mingit paberit. öudusjutud lennujaamadest, kus loomadega mööda garantiine ja muid luuke joostakse osutusid rongi puhul mitte kehtivaks.
Hommikul.
Kass kräunus iga kolmekümnenda elektriposti juures kella kahest kella seitsmeni. Siis ma enam ei viitsinud proovida edasi magada. Paistab, et aknast väljavaatavale kassile kes on harjunud vaatama Tehtaankatule kus trammid liiguvad, oli Moskva rong üsnagi vastumeelne. Pilt liikus liiga kiiresti.
Aga meil oldi kenasti vastas ja vöeti vastu nagu kord ja kohus viina, heeringa ja hapukurkidega. Kutsu jooksis sel ajal omapead saatkonnas ringi. Ja rahvas sai vötta kaks pitsi, sest tulijaid oli kah kaks. Nüüdseks olen teinud juba suure tiiru linna peal, ostnud komplekti voodiriideid ja käterätiku, sest minu asjad jöuavad siia alles millalgi järgmine vöi ülejärgmine nädal. Ja magamiskotis ei ole vist kaks nädalat hea magada. Jalad löövad tuld, sest poodijöudmiseks tuleb läbida kolm kilomeetrit. Ja tagasi ka. Heldeke, ma vöin niimoodi talje kaotada.
Ja siis kurb uudis on see et kuna kohalik olemasolev kodunett on üliaeglane ja mitme inimese peale, siis on blokitud skypede ja msn-ide kasutamine. Pekkis.
Ja muidugi ei ole vöimalik sisse logida ka bloggerisse, niiet blogipidamine jääb sellesse aega, kui siia korraliku oma netiyhenduse hangin. see on lubatud, aga vötab ropult aega.
Seetöttu said osad selle blogisissekande otse postkasti.
Öhtul.
Aga muidu tundub küll köik kenasti sujuvat- korter on puhtauus, ja konditsioneer puhub körvad peast ära. Kass on juba alustanud uue standardi mööbli kratsimist. Seisan silmitsi tödemusega, et pean riigile kolme aasta pärast uue standardi sohva ostma. Hetkel näeb see köik siin aga nii hotell välja, et igatsen oma triibulist kaltsuvaipa ja kiiktooli. Tuttav teema taas- aukude puurimine keelatud- maalid tuleb seina najale toetada. Mis sa teed ära- ühikaelu...
Juba käisime Annega katsetamas vene kööki- pelmeenid hapukoorega ja pliinid öunte ja maasikamoosiga lokaalis Tass-Klub. Kohalik teenindaja puges nahast välja- lisaks sellele luuletas et on köik juurviljad ise seljas oma aiamaalt tassinud ja maasikad ise korjanud.... peen. Oli olnud Helme lemmikkoht omal ajal.
Aga nüüd lähen vaatan, kas sauna saab, sest olgugi et köndisin vihmas siis lämbus oli nii suur, et higi voolas.
siin on kaks sauna nädalas.
juhhei, elu hakkab naeratama taas, missiis et igatsus on suur.
kl.22.00
saun oli kuum ja jutud löbusad. Vötsin 3 ölut ja nyyd kukun jalapealt. Kolm eelmist magamata ööd vaja välja puhata.
Homme jälle.
Öigupoolest peaksin kirjutama köike otsast peale. Kuidas Helsingis oli vähipidu ja prooviti laulda igasugu kurbused minema ja teiseks päevaks oli ikka pisut kurbust järgi, et raske oli inimestele silma vaadata. Ühest küljest annad ju endale aru, et sa ei kao kusagile ära, aga samas lahkuda kooslusest mille tuksumisega oled harjunud on igavesti raske. Lahkuda inimestest, kelle mured ja röömud on saanud enda omadeks ja kelle panus sellesse, et ise suudad hästi tegutseda on üüratult suur ja hädavajalik. Aga minu meelest oli superlöbus. Ei salli pikki headaegasid, kui minna siis lauluga. Äitäh kes kohal olid!
Lahkuda kallimast pikemaks kui nädal.... sellest ei saa kirjutada, sest siis hakkan kohe uluma. Önneks pole arvutiekraanil pisara emotikone, aga juba selle mötte peale hakkas torustik tööle.
Hetkel kui seda kirjutan olen siis rongis.
Käisin restoranvagunis. Köik on ikka samasugune, üksköik kustkaudu sa Venemaale lähened. Saad eskalopi garnituuriga ja Baltika 7. Ja maksad selle eest hingehinda.(870rutsi) ja sööd ja kirud, miks sa selle üldse vötsid. Aga kuna mul tuli meelde, et ma pole midagi söönud kogu päeva, siis arvasin, asi on hinda väärt.
Viiburist söitsime just läbi. Tegin läbi hingerännaku soomlaste ängistuses ja kannatustes Talve ja Jätkusöjas. See ränd oli nii inforikas, et löi valusalt pisted südamesse. Hirmuäratavalt palju kogemust ja emotsiooni mahub ühte hingerändu. Sa tunned samas iga üksiku kannatust ja terve ühiskonna valu. Mille eest nad selle maa ära andsid...Isamaatud parasiidid on siin teinud tohutu laastamistöö. Kodutundeta ja vastutustundeta. Hirmuäratavalt palju neid. Igaüks elab ilmas nagu kunn oma maalapi peal teistega arvestamata. Ja kakib aia taha. Meie aeda.
Kass kräunub, tunneb ka minu pabina ära. Vahepeal ronib arvutile ja vahepeal on nagu mangust aknakardinapuu najal püsti. Rong hakkas pärast Viiburit ka rohkem kolisema ja raputama.. Läheme koos vastu uuele päevale.
Nüüd on selge, et ka Kutsu on diplomaatiline kass- selle kohta, miks ta rongis viibib ei küsinud mitte keegi mitte mingit paberit. öudusjutud lennujaamadest, kus loomadega mööda garantiine ja muid luuke joostakse osutusid rongi puhul mitte kehtivaks.
Hommikul.
Kass kräunus iga kolmekümnenda elektriposti juures kella kahest kella seitsmeni. Siis ma enam ei viitsinud proovida edasi magada. Paistab, et aknast väljavaatavale kassile kes on harjunud vaatama Tehtaankatule kus trammid liiguvad, oli Moskva rong üsnagi vastumeelne. Pilt liikus liiga kiiresti.
Aga meil oldi kenasti vastas ja vöeti vastu nagu kord ja kohus viina, heeringa ja hapukurkidega. Kutsu jooksis sel ajal omapead saatkonnas ringi. Ja rahvas sai vötta kaks pitsi, sest tulijaid oli kah kaks. Nüüdseks olen teinud juba suure tiiru linna peal, ostnud komplekti voodiriideid ja käterätiku, sest minu asjad jöuavad siia alles millalgi järgmine vöi ülejärgmine nädal. Ja magamiskotis ei ole vist kaks nädalat hea magada. Jalad löövad tuld, sest poodijöudmiseks tuleb läbida kolm kilomeetrit. Ja tagasi ka. Heldeke, ma vöin niimoodi talje kaotada.
Ja siis kurb uudis on see et kuna kohalik olemasolev kodunett on üliaeglane ja mitme inimese peale, siis on blokitud skypede ja msn-ide kasutamine. Pekkis.
Ja muidugi ei ole vöimalik sisse logida ka bloggerisse, niiet blogipidamine jääb sellesse aega, kui siia korraliku oma netiyhenduse hangin. see on lubatud, aga vötab ropult aega.
Seetöttu said osad selle blogisissekande otse postkasti.
Öhtul.
Aga muidu tundub küll köik kenasti sujuvat- korter on puhtauus, ja konditsioneer puhub körvad peast ära. Kass on juba alustanud uue standardi mööbli kratsimist. Seisan silmitsi tödemusega, et pean riigile kolme aasta pärast uue standardi sohva ostma. Hetkel näeb see köik siin aga nii hotell välja, et igatsen oma triibulist kaltsuvaipa ja kiiktooli. Tuttav teema taas- aukude puurimine keelatud- maalid tuleb seina najale toetada. Mis sa teed ära- ühikaelu...
Juba käisime Annega katsetamas vene kööki- pelmeenid hapukoorega ja pliinid öunte ja maasikamoosiga lokaalis Tass-Klub. Kohalik teenindaja puges nahast välja- lisaks sellele luuletas et on köik juurviljad ise seljas oma aiamaalt tassinud ja maasikad ise korjanud.... peen. Oli olnud Helme lemmikkoht omal ajal.
Aga nüüd lähen vaatan, kas sauna saab, sest olgugi et köndisin vihmas siis lämbus oli nii suur, et higi voolas.
siin on kaks sauna nädalas.
juhhei, elu hakkab naeratama taas, missiis et igatsus on suur.
kl.22.00
saun oli kuum ja jutud löbusad. Vötsin 3 ölut ja nyyd kukun jalapealt. Kolm eelmist magamata ööd vaja välja puhata.
Homme jälle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar