Mõistus ja tunded

Kellakäo kukkumine ajaruumis
toob meelde ukulele kõlad
sellest ajast kui
kahekesi vettinud kaluripaadis
püüdsime ühte suurt kala

Suur Kala vaatas meid
järvesilmast ehmunult
õngekorki sikutas ja
ootas piletit maapealsesse
paradiisi
Meie paradiis oli juba seal paadis
ilus ja hiilguses
teineteise silmades
sisemises naeratuses
ja Kala käest on võimalik
alles aastate pärast
andeks paluda. Või tema sugulase käest.
Aga kindlasti teeme seda, eks.
Muidu kellakägu jätab kukkumata.
Ajuruumis.