Rändlinnud

Täna varahommikul tekil jalutades märkasin esimesi rändlinde. Kenas ühtlases kolmnurgas. Nõnda kiire oli neil lõuna poole lendamisega, et nad ei märganud isegi mulle lehvitada. Lehvitasin siis ise neile ja hüüdsin valjult, et nad soojale maale terviseid viiksid. Otsekui vastuseks kõlasid kõrgustest kumedad huiked. Kruu- kruu. Hüvasti, me tuleme varsti jälle! Sügis tuleb.

Imelik oli hüüda valjult ja oma häält tajuda. Pole ju kuude kaupa kellegagi rääkinud. Meri ümberringi ja tuul oma jutte puhumas ja lõhnadega aeg-ajalt kaugelt maismaalt uudiseid saatmas. Mis mul talle ikka öelda. Sain sellest pisikesest kahekõnest lindudega nõnda palju innustust, et laulsin valjuhäälselt kõik see aeg, mil kambüüsis peekonit ja muna praadisin. Kajut täitus helidega ja ma ei tundnudki ühtäkki end nii üksi. Olin mina ja oli mu laul. Meil oli teineteisele palju öelda.